2006

42. MART LAAR: Mida teha raamatuga?

Arkaadia - EPL kirjanduslisa 14.01.2006.

Mart Laar kinnitab, et aegade jooksul on raamatu päästnud saladus, mis peidus igas tõeliselt heas teoses. Päästab nüüdki.

Mida teha raamatuga? See küsimus on aegade algusest saadik vaevanud mitte ainult lugejaid, vaid ka neid, kelle unistuseks on lugejaid oma kontrolli all hoida. Sest raamat on oma saladuslikkuses ja vasturääkivuses alati võimukandjatele pinnuks silmas. Raamat töötab olemuslikult vastu igale katsele kehtestada maailmas ühte ja ainust tõde, mille tundmise ja tutvustamise monopol on antud ühe või teise valitseja kätte.

Seetõttu on sellise tõe kehtestamisest huvitatud valitsejate vastus ülalesitatud küsimusele lihtne: raamat tuleb hävitada! Raamatute ajalugu on ühtlasi nende hävitamise ajalugu. See kehtib täiel määral ka eesti raamatu kohta, mille lugu algab teatavasti ju ka hävitusest. Esimesest eestikeelsest raamatust teamegi ju õigupoolest vaid seda, et see tuleriidale saadeti.

Samal ajal pole raamatute hävitamine olnud midagi uusajale omast. Sellega on agaralt tegelenud pea kõik tsivilisatsioonid ja kultuurid. Pea iga suurema võimuvahetusega käis kaasas uutele võimukandjatele sobimatute tekstide hävitamine. Mõnikord võeti asi siiski ka suurejoonelisemalt ette. Aastal 213 e Kr andis Hiina keiser Chin Tain Shihuangti välja dekreedi, millega kästi hävitada kõik tema impeeriumis leiduvad raamatud ja käsikirjad. Selline ülesanne käis paraku isegi Hiina keisrile üle jõu. Kõiki raamatuid hävitada ei õnnestunud, mille selgemaks märgiks on järgnevatel sajanditel üha korduvad käsud neist osade hävitamiseks.

Sünge aeg raamatutele oli “pime ajastu” Rooma impeeriumi languse ja hävingu ajal. Ususõdades ning barbarite rünnakutes hävitati suur hulk maailma suuremaid raamatukogusid, kaotsi läks üliväärtuslik osa antiikkultuuri pärandist. 637. aastal p Kr vallutasid islami levitamist alustanud araablased näiteks Cesarea linna, kus asus seni imekombel säilinud suur raamatukogu, mis sisaldas antiikautorite tähtsaid käsikirju. Legendi kohaselt – seda lugu seostatakse õige mitme linna ja raamatukoguga – olevat vallutaja uhket raamatukogu vaadeldes leidnud, et enamik raamatuid selles räägivad tegelikult samast asjast, millest koraan, järelikult pole nende järgi vajadust, kuna piisab koraanist. Ning kui raamatukogus on ka raamatuid, mis räägivad millestki muust kui koraanist, siis need on lihtsalt kasutud, kuna koraanist väljaspool ei saa tõde eksisteerida. Seega: tuli otsa! Ja nii lendasidki antiikautorite mõtted tuha ja sädemetena taeva poole.

Sootuks uuele tasemele jõudis raamatute hävitamine trükikunsti leiutamise järel. Seda esiteks seetõttu, et raamatute hulk hakkas plahvatuslikult suurenema, teiseks aga seetõttu et trükikunsti kaudu muutus raamat esmakordselt n-ö laiatarbekaubaks. Raamatu mõju kasvas hüppeliselt. Mitmed autorid on trükikunsti tekkele järgnenud kultuurilist revolutsiooni võrrelnud selliste läbimurretega nagu ratta või püssirohu leiutamine.

Kuna raamatu mõju oli järsult kasvanud, tuli ebasobivate raamatute vastu ägedamalt võidelda. Laia tuntuse sellel alal on omandanud inkvisitsioon ning katoliku kiriku “mustad nimekirjad”, kuid luteri kirik ei jäänud ei raamatute hävitamises ega nõidade põletamises katoliku kirikust sugugi maha.

Raamatuid tuli aga üha kiirenevas tempos juurde, nende üle kontrolli saavutamine muutus järjest raskemaks ettevõtmiseks. Ilmselt seetõttu hakkas vaimulike ja ilmalike võimude ind raamatute tuleriidale saatmisel vaibuma, kuigi teatavas ulatuses jätkus see uhkelt edasi, omandades erilise aktiivsuse võimuvahetuste ajal. Kavalamad valitsejad leidsid ka, et raamatute hävitamise asemel on kergem nende sisu kontrollida, mis andis tsensuurile järjest olulisema rolli. Tõhus tsensuur pidi looma olukorra, kus raamatuid enam ei hävitatud, sest mittesobivaid raamatuid lihtsalt ei trükitud.

Seegi lootus osutus täiesti illusoorseks. Kontroll raamatu üle jäi vaid unistuseks. Unistus ei kadunud siiski kuhugi, asudes 20. aastasajal uut elu elama inimese ja ühiskonna üle absoluutset kontrolli saavutada püüdvates totalitaarsetes süsteemides, nt kommunism ja natsionaalsotsialism. Kontroll mineviku ning seega ka tuleviku ja oleviku üle oli üks nende peamisi eesmärke. Nagu ütleb George Orwell oma romaanis “1984”: raamatud olid sellise süsteemi suurimad vaenlased.

Ajaloo suurimale raamatute vastu suunatud tegevusele rajas teed kommunismi võidulepääs Venemaal. Inimeste kõrval kujunesid raamatud selle peamisteks vaenlasteks. Anton Hansen-Tammsaare on sellest tabavalt kirjutanud: “Kui kommunistlik õpetus tahtis võidule pääseda, siis pidi ta sama tunnustatud kirjanduse kas tuleriidale saatma või muidu kõrvaldama. Sest neis kiidetud raamatuis oli palju juttu jumalast, inimesest, usust, armastusest, kõlblusest, õigusest, isamaast, eraomandusest jne, mis olid uuele õpetusele hirmsad asjad.”
Sellel taustal pole imestada, et uute võimukandjate esimeste korralduste hulka okupeeritud Eestis 1940. aastal kuulusid käsud raamatute hävitamise kohta. Esimese sellise käskkirja andis sisekaitse ülem Harald Haberman välja juba 29. juulil 1940. 22. augustil 1940 järgnes juba põhjalikum käskkiri, mistõttu raamatute hävitamine täie hooga käima läks. Esimesele nõukogude aastale järgnes saksa okupatsioon, mille ajal hävitustöö jätkus. Sama toimus ka Eesti uue okupeerimise järel 1944. aastal. Kokku hävitati K.O. Veskimäe arvestuste kohaselt Eestis üle kaheksa miljoni raamatu.

Raamat ei kadunud siiski kuhugi. Mida rohkem teda vaevati, seda vägevamaks tema vaim näis muutuvat. Sest “käsikirjad teatavasti ei põle”. Nii lõppes seegi aktsioon kokkuvõttes samasuguse ebaõnnestumisega nagu varasemad katsed.

Jääb üle vaid imestus- ja ohutunne, kuidas osutus võimalikuks, et sellises hävitustöös lõid kaasa mitmed vasakpoolse haritlaskonna silmapaistvad esindajad, keda nii kriitika kui ka avalikkus siiamaani igati korralikeks inimesteks peavad: Johannes Semper, August Alle, Paul Rummo, Rudolf Sirge, Karl Taev, Olga Lauristin, Nigol Andresen jne. Mis oli küll jõud, mis sundis neid end võõra võimu teenistusse andma? Oli see pettumus Eesti Vabariigis, solvumus seetõttu, et nende panust või osa polnud iseseisvas Eestis piisavalt tunnustatud, lihtlabane soov ükskord ometi korralikult karjääri teha? Ma ei tea seda. Rääkida sellest aga tuleb, kas või juba selleks, et väärtustada neid, kes kõigele vaatamata sellise hävitustööga kaasa ei läinud ning seetõttu kas hukkusid või avalikust elust välja lülitati. Eestis austatakse mõnel pool “kultuuri järjepidevuse” hoidjaina aga ülalmainituid juunikommuniste rohkem kui neid, kes võõrale võimule aktiivselt vastu astusid.

Eestis on raamatute hävitamise aeg loodetavasti mööda saamas, kuigi teatavaid lastehaiguse märke on siingi esinenud. Maailmas jätkub aga riike – ja mõned neist on üsna suured riigid –, kus raamatute hävitamine jätkub täie hooga. Mõnel pool on lisaks raamatutele vaenlaseks kuulutatud ka nende autorid.

Ühelt poolt tekitab see õõva, teisalt aga osutab, et raamatus on endiselt peidus mingi eriline vägi ja võim, mis ta vihatavaks teeb. Kui sind vihatakse, oled sa endiselt olemas.

Seetõttu näib uuel sajandil raamatule sootuks ohtlikumaks kujunevat mitte selle hävitamisaktsioonid, vaid raamatu tähenduse vähenemine, ükskõiksuse ja hoolimatuse kasv raamatu suhtes. Üha suurema protsendi jaoks inimkonnast pole raamat enam tähtis – seda ei loeta ning sellest ei huvituta. Tõsi, huvi kadumist raamatu vastu ennustati juba eelmisel, 20. aastasajal. Esimese hoobi pidi raamatule andma raadio, seejärel kino ja televisioon. Kõik need on inimest tõesti raamatu juurest eemale kiskunud, raamatut asendada pole nad aga suutnud.

Üleilmastumine ning üleminek infoühiskonda on aga loonud sootuks uue olukorra. Mitmed trükikunsti poolt teostatud revolutsiooni uurivad teadlased on tõmmanud paralleele selle ja kogu maailma haarava interneti vahele, mis ei võimalda inimestel mitte ainult informatsiooni hankida ja meelt lahutada, vaid ka omavahel suhelda. Maailmavõrk on muutunud reaalsuseks, milles elamine mitte ainult ei hõiva järjest rohkem tunde inimeste ajast, vaid mis täidab ka mitmeid raamatule kuulunud funktsioone. Nii pole imestada, kui kohtame iseenesest mõistlikke ja maailmast huvituvaid inimesi, kes kuulutavad, et nad ei loe ühtegi raamatut, või veel hullemal juhul tegelasi, kes raamatuid vaid oma uhkete korterite kaunistamiseks kasutavad.

Raamatu tulevik sõltub endiselt raamatust endast. Maailmavõrgust on võimalik saada meelelahutust ning vastuseid end huvitavatele küsimustele. Nendel aladel läheb raamatul maailmavõrguga võistlemine raskeks. Samas on raamatus midagi, mida ei suuda asendada ükski maailmavõrk. Raamatut avades ei tea sa nimelt kunagi päris täpselt, mida sealt oodata on. Otsides üht, leiad sa tihti hoopis midagi muud. See teeb raamatu salapäraseks ning äratab tema vastu uudishimu – uudishimu on mõne arvamuse kohaselt aga inimesest üldse inimese teinud.

Selleks, et raamat selliseks saladuse kandjaks jääks, vajame ka kirjanikke, kes suudavad seda salapära hoida, kes ei leia, et raamat peaks meile pakkuma vaid “leiba ja vaatemänge”. Sellisel kombel ei pea raamat kuskile kaduma, vaid aegade tarkust endas kandes maailma üha erinevatest vaatepunktidest mõtestama.

Nii on autori vastus küsimusele “Mida teha raamatuga?” lihtne – lugeda! Ja kui loed, siis ära üllatu, kui väga sa ühel hetkel võid üllatuda.

^

43. Filmimees Volmer vaatab pealt, mida bändimees

Hardi Volmer: 30 aastat juba imelikku bändi teinud ja nüüd on see kõik korraliku rockumen­tary'na DVD'l. Foto: Raigo Pajula

Singer Vingeri kogumikplaat sarjast «Kullafond» asetab viimase paari aastakümne ühe omapäraseima ja söakama bändi samale pulgale Mati Nuude, Raimond Valgre, Ivo Linna ja paljude teiste eesti kergemuusika suurkujudega.

Või kas see ikka on päriselt sama? Selles võib nii aktiivselt kahelda kui ka agarate kaasanoogutustega nõustuda. Singer Vinger on alati ju sisendanud meisse teadmist asjade ja nähtuse mitmest tahust. Enamasti muigega küll, aga siiski. Lisaks peeglitele on olemas ka kõverpeeglid. Hardi Volmer – SinniVinni hääl – avab seks korraks pisut oma suu ja ütleb. Kes lugeda oskab, see loeb välja.

Hardi, kes sa siis lõpuks oled, rohkem filmi- või bändimees või hoopis keegi muu? Ehkki õigem oleks vist küsida, kui suur osa kummastki sa oled.

Muidugi olen ma hoopis keegi muu – lavastuskunstnik näiteks. Rehkendatagu välja! Kui kuus on keskeltläbi 22 tööpäeva ja keskmiselt kahel õhtul kuus moondun ma bändimeheks.

Kas selline roki/filmimehe kaksikelu mingis mõttes skisofreeniline pole? Kuidas need alter ego'd omavahel suhtlevad?

No näiteks ma kuulen hääli. Aeg-ajalt see laulev Volmer häälutab mu peas. Teinekord kui ma parasjagu laval karjun ja vingerdan, vaatab kogu tragikoomuskit kõrvalt see teine Volmer, kinomehe silmaga. Oluline on, et nad üksteist segama ei hakkaks.

Lõpuks on Eestis ju kombeks, et poliitik paneb pisnist, tippnäitleja teeb pulmatola, muusik sõidab taksot jne.

Võiks end ju võrrelda vana projektiteatri näitlejaga. Kostümeerun, astun lavale ja sisenen jäägitult laulja rolli. Õnneks teen seda harva ja mul on muidki rolle teha. Võrrelduna näiteks nende inimestega, kes kahekümne aasta vältel igal jumala õhtul üht ja sama muusikali etendavad. «Jesus Christ Superstar» – kui tuua üks näide.

Mismoodi sa üldse sattusid rokkmuusikat tegema?

Sattusin koolis istuma ühe Mardi-nimelise poisi kõrvale, kel oli omakorda sõber, üks teine Mart, ja muu pätluse kõrvalt meeldis sellele kambale kitarri plõnnida ja 8mm-seid filme teha.

Ei tea, kas see oli juhus, et ma just nendega kokku sattusin. Mu tegelik kirg oli trummisett. Eks ma natuke ikka tagusin kah. Mäletan, et lõpuklassis käisime kõrtsis kehaks ja jäime muidugi vahele.

Liikvel on igasuguseid legende sellest, kuidas nõuka-ajal bände, kus sa mängisid-laulsid, üha ära keelati ja siis jälle lavale lubati...

Kahju, et meie dok-DVD tarbeks ei jõudnud kiiruga küsitleda mõnd toonast luurajat. Et kuidas nad ikkagi moodustasid ERKI juurde ülipopulaarse performantsitrupi, uurimaks õppiva noorsoo meelsust, tehes seda veel nii peenelt, et vennikesed ise ei saanud arugi.

Mis keelamistesse puutub, siis eks nad ju teadsid, et kult-mini ja EKP kult-osakonna tasandil toimub tõhus enesetsensuur.

Legend räägib ju ka, et bändi nime autor on kultuuriministeeriumi ametnik...

Kultuuriministeeriumi rahvakunsti arendamise osakonna ametnik oli rohkem nagu ristiisa, kes valis kümnest meie poolt pakutud nimevariandist välja selle jampsliku ja sisutühja Singer Vingeri.

Punkarlusega pole vist Turisti ja Päratrusti vist ka kunagi olnud õige seostada?

Päratrust oli puht teadmatusest rohkem protopunk ja Turist esindas juba nagu postpunki. Tegelikult oli see kõik üks ENSV indie-pop.

Mille või kellega te bändiga oma lauludes võitlesite 80ndatel ja kelle või millega 90ndatel?

Kui me 80ndatel võitlesime rohkem nagu inimväärikuse säilitamise eest – näiteks laul «Raha hääl» –, siis 90ndatel juba inimväärikuse minetamise vastu, näiteks laul «Kogu raha eest».

Ehk siis – Singer Vinger oli hiilgeaegadel rohkem nagu tekstibänd või?

Singer Vinger on ikka olnud tekstibänd, mille sõnumi edastamiseks kasutatakse väga sugestiivset ja ilusat helikeelt ning jõulist ja seksikat lavalist liikumist.

Päratrustis 80ndatel oli nalja vaheda noaga mängiv mässumeelsus. Millised osad sellest veel praegu alles on?

Nali on igal ajal ja üldse üks väheseid legaalseid relvi tumedate jõudude jõhkruse ja kurjuse vastu. Esinemistel näiteks on mul siiani kombeks lugude vahel plära ajada.

Videokuvandid Singer Vingerist ehk videoklipid lauludele olid muidugi sinu töö. Millised neist on sul endal kõige vahvamalt meeles?

Võib-olla laulu «Kogu raha eest» võte pühapäevahommikusel inimtühjal Wall Streetil, pidevas politseihirmus, sest profikaameraga NYC uulitsal töötades peab seal linnavalitsuse luba olema.

Bob Dylan on kunagi öelnud, et iga muusik peab kätte saama oma portsu kiljuvaid tüdrukuid, pidades silmas seda perioodi, kus ta tegi tööd põhiliselt publiku vaimustamise nimel. Kuidas sinul sellega on olnud? Ilmselt oled laval mikrofoniga olles kiljumist juba päris palju kuulnud?

Kui ise kisendad ja bänd taga paneb, siis ei kuule, küll aga näed. See ongi olulisem, see omamoodi déjà-vu, et paarkümmend aastat oleks nagu vahelt ära rebitud. Füsioloogiline toime on nagu ikka. Adrenaliin ja testosteroon ja feromoonid ja kõik see muu keemia.

Kas see, kui kuuled inimesi sinu tehtud tekstidele laule kaasa laulmas, sind mingil moel ka puudutab või liigutab?

See liigutab mind pisarateni. Eestlase ausõna!

Millised neist lauludest on su endaga sellisel määral samastatavad, et võiksid need panna oma loomingu ühtsesse nimekirja, kui selline eelarvamustevaba koondnimekiri kunagi koostada?

«Kasevete aeg», «Ei midagi erilist», «Kõik mööda», «Mina pean sambat tantsida saama»... Küllap on neid veelgi. Filmimees Volmer vaatab pealt, mida bändimees Volmer teeb Kui vaadata nüüd veidi teise nurga alt, siis millisel määral on su rokimehe hing või elav kogemus kanaliseerunud su muudesse tegemistesse – filmidesse näiteks?

Sahtlis leidub üks riivamisi autobiograafiline mängufilmi lugu, mis pajatab 70ndate lõpu Pärnust. Teadagi, tehakse seal bändi ja käiakse Vallikäärus pidus.

Kui tähtsaks praegu oma rokitegevust pead, millist osa sellest võtad tõsiselt? Või millega sa üldse soovid inimesi mõjutada või neid ehk isegi muuta?

Igasugune kunstiline eneseväljendus taotleb kaaskodaniku teadvuse mõjutamist. Nii laadapalagan kui sümfooniakontsert on lõpuks ikkagi meelelahutus, mille edukuse eelduseks on see, et heauskne publik saab n-ö mängu kaasa tõmmatud ja ta on rahul, et raha välja andis. Kes selle eest raha tihkab võtta, on proff, kelle puhul omakorda on ootuspärane, et ta töötab pidevalt oma võimete piiril.

Julgen silma vaadates ja sirge seljaga väita, et kui ma Singer Vingeri kostüümi selga tõmban ja lavale astun, panen ma välja oma viimase, sest teisiti ei ole sel kõigel mingitki mõtet. Eriti meil, kes me oleme kõige arhailisem nn omaloomingut esitav eesti bänd, kes siiani püünel.

Samas olen just mina ansambli nõrgim lüli oma vigase instrumendi, oma hääleaparaadiga. Selle pärast on aastate lõikes ka mõned kontserdid ära jäänud.

Palun mõned kommentaarid selle DVD-filmi kohta, mis kogumikuga kaasas on.

Kiiruga tehtud, aga ikkagi kaunikene. Kripeldama jäi, et säält on mõnede väga oluliste inimeste sõnavõtud puudu, nagu kas või juba eespool mainitud julgeoleku esindaja ja veel mõni toonane võimur.

Millised filmiprojektid praegu teoksil?

Võtteperioodile hakkab lähenema nukufilm «Lõpuõhtu». Pidevas töötlemises on mõningad mängu- ja dokfilmi lood.

Mis seisus on hetkel Singer Vinger?

Singer Vinger on hetkel ooteseisundis. Oodatakse minu murtud roide paranemist, et siis jälle laiade hulkade ette viskuda. Ka on karta, et mõned etlemised toimuvad ilma Mihklita, kes ka sel hooajal veel Londonis koolipinki nühib.

Singer Vinger, häälitseb, provotseerib ja teeb pulli
14.01.2006 Postimees Kultuur Extra

Kullafondi-plaadi n-ö lisa ehk DVD võiks olla tegelikult Singer Vingeri tagasivaatelise kolmeplaadilise kogumiku selgroog, kõik muu aga kaasnev materjal.

Sellise järelduse pakub tund ja 40 minutit vältava filmi vaatamine. Mitte ainult videoklipid ja kontsertjäädvustused, vaid ka intervjuukatked, fotomaterjal ja «liha luudel» seletamaks, mis ja kes on Singer Vinger, millised mõtted ja tunded valitsevad selle seltskonna tegemistes.

Lauludel plaadi peal puudub mitu olulist mõõdet, mille annab muusikaga kaasnev pilt. Samas on see tihendatud ajaga kaadriterida inforikkam ja kõnekam kui ükskõik milline kontsertsituatsioon oma erutusest tiine õhustiku ja kirega. Meie ees rullub lahti tõeline rockumentary, mille sarnast teisi siinmail naljalt ei tule pähegi. See on film, mis jutustab ühe ansambli lugu ja teeb olulisi osutusi kaader kaadri, samm sammu haaval; jutustab lugu loomingulisest ühendusest Päratrust, annab aimu, mis oli ansambel Turist ja kuidas sellest said Singer Vinger ja ühe kõrvalvõrsena ka Vanemõde. Ühtlasi on see lugu Eesti lähiminevikust.

Ning iva on Olav Osolini räägitud loos, kuidas vene rokiguru Artjom Troitski kord 80ndate lõpus siinse rokibisnise koorekihile teatas, et Eestis on ainult üks ansambel, millel on mõtet. Singer Vinger loomulikult.

Või see, kuidas bänd Ameerikas käis... Või Rein Langi jutustus Provinssirockile sõitva muusikuteseltskonna lõbusatest juhtumistest Red Hot Chili Peppersi meestega ja sellest, miks need tollal ainsa riietusesemena sokki kandnud tüübid oma heliproovi ei jõudnud.

Hardi Volmeri ja Roald Jürlau tehtu ON vahva film. Seal on täiega olemas ühe omapärase bändi lugu, hitid ja tuum. Nagu lõpuks ütleb pargipingil külmetav Mart Juur kaamerasse: võim ja riigikord võib ju muutuda, aga rumalus, mille üle naerda, jääb.

Sestap on meil Singer Vingerit ja nende laule ikka veel väga vaja. (PM)

----------------------------------------------------------------------

CD + DVD

Singer Vinger

«Kullafond»

(2CD + DVD)

Hitivabrik, 2005

Singer Vingeri audiaalne osa ehk laulud on Hardi Volmeri häälevõimaluste ja mõttehaarde laulud. Võib ju kerge nurinaga hääles öelda, et seal on vähe meloodiat, kuna laulja vokaalsed võimed lubavad liikumist väga lühikesel skaalal.

Kuid samal ajal on Singer Vingeril hulk niisuguseid lugusid, mida mingi põlvkonna noored inimesed on isekeskis innukalt röökinud laulda seltskondades, pidudel, tänavail.

Need on kui uue aja rahvalaulud, mille minimalistlikes viisikonksudes on peidus tugev magnet. Need on tegelikud hitid. Need on ajakajaline ogadega luule, mida Volmer poolenisti jutustades laulude pähe esitab. Need on sotsiaalsed tekstid. Neis on metal sees, kui parafraseerida üht paljudest tuntud Singer Vingeri lauluridadest.

Peaaegu KÕIK oluline ühest olulisest eesti ansamblist mahub samade plaadikaante vahel. Justkui toode, aga tegelikult midagi enamat (PM)

^

44. "Akvaviit saabub Eestisse"

Toomas Tiivel - KÖÖK 2006 jaanuar

Järjest tihedam suhtlemine Põhjamaadega on paljusid eestlasi kokkuviinud ka sealsete traditsiooniliste napsidega, eelkõige akvatiidiga (kasutatakse ka kirjapilti aquavit, akavit,aquavite) – nimi tuleneb keskaegsest ladina aqua vitae' st (elu vesi). Toodetakse seda jooki Rootsis, Taanis, Norras, Soomes ja Põhja-Saksamaal teraviljast ja/või kartulitest nende fermenteerimisel ja seejärel kahekordsel destilleerimisel alates vähemalt XV sajandist.   Teistkordset destilleerimist on vaja selleks, et lisada mitmeid maitseaineid. Erinevalt maitsestatud vodkast, kuhu maitseained lisatakse enamasti pärast seda kui jook on destilleeritud, on akvaviitide puhul oluline just see teine destillatsioon ja purustatud maitseainete lisamine enne seda – protsessi ennast nimetavatakse “kurameerimiseks maitseainetega – romancing the spice” – nagu meistrid ise ütlevad selle tegevuse kohta – “heaks suhteks on vaja palju hoolimist ja ka veidi romantikat”. Destilleerimine viiakse läbi sarnastes nõudes, nagu kasutatakse ka malt viski ja konjaki tootmisel. Olulisim on destilleerimisel tõelise meisterdestillaatori kogemused ja intuitsioon. Maitseaineteks on enamasti kas üks või mitmed järgnevatest – köömned, apteegitill, kardemon, sidruni- või apelsinikoored, ingver, leedripuu koor, aniisiseemned ning kaneel.

Algselt toodeti akvaviite nagu ka teisi jooke kodusel teel, aja möödudes taipasid valitsejad, et selline vabadus ei saa kaua kesta ja näiteks Taanis seadis valitsus kontrolli alkoholitootmise üle sisse 1840. aastal. Aalborgi linn oli tol ajal üldtunnustatud keskus. Jook, mis varasematel aastatel ei olnud ka väliselt just eriti kaunis – oli läbipaistmatu ja ettearvamatu, omandas sellega uue kvaliteedi

Jooki reeglina ei lasta seista ja aastaid koguda, vaid juuakse kohe ja enamasti jahutatult väikestest jahutatud klaasidest. Kangust on sel joogil 42 kuni 45 kraadi, värvuselt kas valkjas või kollasevõitu. Rootsis tuntuimas tehases Reimersholmis (asutatud 1869) seevastu hoitakse valminud akvaviite kuni 6 kuud ja alles seejärel pannakse pudelitesse, mitmetele lisatakse veidi sherrit või 5-aastast viskit.

Skandinaavias on akvaviitid eriti populaarsed kõikvõimalike meresaadustega – heeringas, lõhe,   vähjad, krabid, ka traditsiooniline Rootsi smorgasbord .

Ammune ja laialtlevinud tava on ka, et klaaside tõstmisel lauldakse ning hüütakse “ skal! ”. See teeb lõunasöögid meelelahustuslikumaks – lisaks heale söögile ja joogile on ka eeskava. Rootsis korraldab Stockholmis asuv Veini- ja alkoholimuuseum igaaastasi schnappsi- lauluvõistlusi, millest osavõtt on parajalt populaarne. Professionaalsed lauljad esitavad lõppvõistlusel kümneid laule – need ei ole pikad ja on tihti ka päevateemadel. Zhürii kuultab välja võitjad ja muuseum salvestab need esitused – külastajad saavad neid ka hiljem kuulata, paljud tekstid avaldatakse trükis.  

Paljudes põhjamaades öeldakse akvaviiti kohta tihti ka lihtsalt schnapps – see sõna tuleb vanast Põhjala keelest snappen ja tähendab kas kahmama või allaneelama.

Üks tuntumaid akvaviite on Aalborg Akvavit, mark, mille autoriks on Taani tol ajal noor destilleerimisgeenius Isidore Henius, aastast 1846. Maitseaineks on selles köömned, kanguseks 45%. Jubilaeums Aalborg Akvavit pärineb aastast 1946 ja lasti turule seoses firma 100 aastapäevaga – maitsestatud köömnete, koriandri ja apteegitilliga. Juubeliakvaviiti on hoitud ka puuvaatides – sellest veidi kuldkollane värvus.

Brondum Kummen – pärit Anton Brondumi tehasest Kopenhagenis 1893 aastast – lisaks köömnetele on kasutatud ka kaneeli.

Norras on populaarseimad Lysholm Linie ja Loiten Export – kartulist tehtud napsid, maitsestatud köömnete ja mitmete teiste maitseainetega. Mis teeb aga need joogid eriliseks, on nende küpsemisprotseduur. Destilleeritud joogid veetakse vaatide sees ümber maailma (alates 1985, Wilhelm Wilhemseni laevafirma laevades ja hispaania tammevaatides, kus on varem hoitud mitmeid aastaid Oloroso sherry't ) – seal nad loksuvad, küpsevad ja muutuvad erilisteks - mõjub nii pikk loksumine vaatides laevareisil kui ka temperatuuride vahe erinevates kliimavööndites. Linie nimi tähendas algul Ekvaatorit – enne ümbermaailmareise veeti tünnides akvaviit kaks korda üle Ekvaatori. See nipp avastati, kui keegi leidis kuunar “Gymer'i” pardalt aastal 1850 vaadid, mis olid   sooritanud laevareisi Norrast Austraaliasse ja tagasi – põhjuseks asjaolu, et mees, kellele need vaadid olid mõeldud, suri enne, kui laev Austraaliasse kohale jõudis. Kapten ei osanud midagi paremat teha, kui vaatidega Norrasse tagasi purjetada. Naps oli selle pika merereisiga omandanud erilise pehmuse ja maheduse. Igale pudelisildile kirjutatakse tänapäeval ka laeva nimi, millega ta reisis ning ka reisi pikkus.

Ka Loiten Export Akvavit sooritab ümbermaailmareisi tammevaatides, kuid algmaterjaliks on hoolikalt valitud taimede destillaat, mis lisatakse neutraalsele alkoholile.

O.P. Anderson Aquavit on Rootsi päritoluga maitsestatud jook, mille juured ulatuvad tagasi aastasse 1891, kui laevaomaniku ja viinatootja Olof Peter Andersoni poeg lõi sellenimelise joogi oma isa mälestuseks. Tulemuseks oli igati hea jook, üks populaarsemaid akvaviite ka tänapäeval. O.P. Anderson Aquqvit sobib hästi teravamaitseliste juustude, heeringa, suitsulõhe ja vähilistega, aga ka rasvasemate liharoogadega.

Samas Reimersholmi tehases, kus toodetakse akvaviiti O.P. Anderson, on tulnud veel mitmeid teisigi tunnustatud jooke nagu Herr Gards Aquavit (maitsestatud köömnete, apteegitilli, koriandri ja viskiga - sobib hästi lõhe, kaaviari ja grillitud lihaga), Bäska Doppar (maitsestatud koirohu, kaneeli ja Sevilla pomerantsidega - sobib angerja ja terava juustuga),   Stockholm Aquavit (eriti hea grillkana, pasteedi, Rootsis pidulauajook)   Ödakra Taffel Aqavit (lõhe, terava juustu ja tihti rootsi smorgasboardil ), Läckö Slottsaquavit (heeringa, Rootsis traditsiooniline pidulauajook), Hallands Fläder (heeringa, singi ja lihapallidega), Nyköpings Brännvin (maisestatud aniisiseemnete ja köömnetega – sobib hästi kalasupi juurde ja oliividega) mujalt Rootsis on väärt maitsmist kindlasti ka Skane Akvavit (heeringa, lõhe ja terava juustuga), Ranas Brännvin (maitsestatud Sevilla pomerantsidega, aniisiseemnete, apteegitilli, kaneeli ja konjakiga – sobib erinevate dessertidega, shokolaadiga), Tällbergs Festbrännvin (maitsestatud roosiviljade, Sevilla pomerantside ja ingveriga – sobib heeringaga, pardiliha, barbeque liha, sushi ja ka jäätisega), Svart Vinbärs Brännvin (maitsestatud ka mustsõstralehtedega – sobib hästi heeringaga tomatikastmes, põdraliha, hirveliha, shokolaadi ja mandlikoogiga), Gammal Norrlands Akvavit (maitsestatud köömnete, aniisiseemnete, apteegitilli ja sherry 'ga –sobib hästi heeringa ja barbeque lihaga).

005. aastal korraldas Rootsi alkoholitootja firma Vinsprit   Rootsi saatkonnas Tallinnas akvaviidi tutvustuse, kus akvaviidist rääkis firma rahvusvaheliste suhete juht Peeter Luksep. Paljude kuulajate hulgas olnud Viskiklubi UBC liikmetele jättis nii kuuldu kui maitstu meeldivaid mälestusi.

^

45. "Mustjõe kõrtsitalus pandi sel talvel käima UBC viski “Siga ja Hani”. - Toomas Tiivel - Eesti Päevaleht 2006.

Jaanuarikuus veel suhteliselt suure lumega pidas Viskiklubi UBC Mustjõe kõrtsitalus oma igaaastasi viskijõulusid. Kohale sõideti Tallinnast elektrirongiga – maailmarändur Tiit Pruuli saatis klubi teele Balti jaamast asjakohase sõnumiga.

Veidi sellest toredast ja täis meeldivaid üllatusi talust:

Mustjõel (ca 55 km Tallinnast), mis asub üks peatus enne Aegviidut oli klubilastel vastas kattega plaanvanker, mis viis läbi lumise metsa paari kilomeetri kaugusel asuvasse kõrtsitallu. 200 aastane talu, mis on kohaldatud turismi- ja peopidamise taluks, koosneb mitmest eraldi hoonest. Rehetares on kaminaga rehetuba ning peolaudadega rehealune, hoovis lõkkeasemega püstkoda, kus saab sooja suppi või teed teha ja suitsusaun. Teisel korrusel on rehetares eraldi toad kuni 30 inimesele. Talus on ka hobused, kellega saab ratsutada ja talvel saanisõitu teha. Kõige selle eest hoolitsevad peremees Tiit ja perenaine Vaike. Viimane teeb soovijatel ka tunniajalise jalutuskäigu talu ümbruses tutvumaks sealsete vaatamisväärsuste ja talu ajalooga – Mustjõgi ise on väga maaliline väike Põhja-Eesti jõgi kenade kallaste ja suhteliselt puutumatu loodusega. Talu lähedal asub ka üks säilinud metsavendade punker – koobas jõe kaldal, uuristatud puujuurte alla, mida on ka võimalik külastada.

Viskiklubil oli peale muu huvitava plaanis Mustjõel ka Saaremaalt hangitud ca 14 liitrisesse tammevaati sulgeda Setumaal maherukkist valmistatud 43- kraadine “Hansa”. Vaati puhastati ja timmiti mitu kuud, et see oleks valmis niivõrd väärikaks tööks, nagu seda on viski küpsemine. Eesti Kunstiakadeemia sisekujunduskateedri puutöökojast tellis ruumikujundaja Taso Mähar spetsiaalse tammepuust punni ning tammelaastud, mis lasti enne vedeliku sissevalamist vaati. Suunatud kujunduskonkursi võitnud kunstnikud Prof. Tiit Pääsuke ja Vaike Pääsuke tegid vaadile spetsiaalsed kirjad – “UBC ja Mustjõe ning kuupäev 07.01.2006.”. Korraldatud nimekonkursil võitis ettearvatult talu silmapaistvatest püsiasukatest inspireeritud nimi “Siga & Hani”, mis sai ka vaadile maalitud.

Pidulikuks tseremooniaks kirjutas helilooja Erkki-Sven Tüür spetsiaalse heliteose “Ingli osa”, tähistamaks seda väärtuslikku, mis küpsevast viskist läbi tammelaudade küpsemise vältel ära aurab. Selle teose maailma esiettekanne toimuski Mustjõel, kus Erkki-Sven selle ka suupillil ja unikaalsel lõõtsmoonikul rehealuses ette kandis. Klubi presidendi Toomas Tiiveli eestvedamisel loeti ette “Viskipalve”.

Vaadi täitmisel osalesid nõu ja jõuga kõik kohalolnud Viskiklubi UBC liikmed, erilist pühendumist ja asjatundlikkust näitasid seejuures Tiit Pääsuke, Indrek Rohtmets, Mart Laar, Sulev Teppart, Emil Urbel, Tapio Mäkeläinen, Margus Rava, Jaak Lippmaa, Mati Sirkel ja Sven Grünberg.

Punni pidulikku pealepanekut ja pitseerimist märgistas Arvo Haasma poolt ettekantud palad torupillil – talle sekundeerisid nii helide kui häälega Riho Sibul, Jaak Tuksam, Erkki-Sven Tüür ja Roald Jürlau.

Tavakohased toostid olid pühendatud UBC viskile “Siga&Hani” ning eemalolevate klubi liikmete terviseks.

UBC viskit “Siga& Hani” on plaanis hoida vaadis vähemalt 3 aastat ja maitsta esmakordselt Viskiklubi UBC 20. juubelil 2009. aastal. Vaadi asukohta hoitakse seni suures saladuses.

^

46. VÕÕRAS UUE ALLIKANA, EHK LIIVATERATA POLE PÄRLIT -

Toomas Tiivel

Lehed ja tähed. Koostaja Indrek Rohtmets. Tallinn 2006. lk 78-81.

Oma ja võõra äratundmise ja neisse suhtumise probleem on ilmselt üks olulisemaid mitte ainult eluslooduses, vaid ka erinevates kultuurides -   inimeste vahel. Äärmustesse minnes ei ole ilmselt võimalik ära tunda ei midagi/kedagi täiesti võõrast (kui sellist asja üldse olemas on) ega ka täiesti oma (iseennast) – selleks puuduvad organismidel vastavad võimalused - meeleorganid. Viimase so. täiesti “oma” puhul on asi keerulisem - kui “oma” on oma veri, kodu, keel, mõtted jne.?

Elusolendid reageerivad millelegi, milles nad tunnevad ära kas “pisut oma” või “pisut võõrast”.

Eluslooduses on tegemist suhteliselt diskreetsete süsteemidega - organismidega – kes kõik kuuluvad mõnda eluslooduse suur-rühma nagu taimed, loomad, seened jne. Samas on väga raske leida vabas looduses täiesti puhast organismi, ilma ühegi teise organismita, kas tema sees, ümber või kõrval. Enamasti on sellistes kooslustes partnereid enam kui kaks.

Võiks ka nii öelda – keegi ei saa läbi ilma võõrata, vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Milline on siis see “võõras”?

Pikka aega oli eluteadustes kasutusel mõisted sümbioos ja parasitism – inimeste poolt pandud ja inimeste poolt hinnatud kooselu vormid – üks mõlemile kasulik, teine vähemalt ühele osapoolele kahjulik. Järgmine samm oli tõdemus, et paljudel juhtudel vaid sümbioosi ja parasitismi vaheline liikuvas tasakaalus püsimine säilitab neid assotsiatsioone stabiilses seisundis. Paraku on sellist hindajast lähtuvat “kasulik-kahjulik” sõltuvust tihti raske või isegi võimatu kindlaks teha.

Pakutud on ökoloogilist määrangut (Dogel), kus defineeritakse sümbioosi, kui kooselu, milles mõlemad partnerid reageerivad üheskoos ja ühesuunaliselt välis-keskkonna mõjutustele, toimides ühe organismina, parasitismi puhul parasiit aga nõrgestab peremeesorganismi. Veelgi perspektiivikam tundub aga olevat kombinatiivne klassifikatsioon (Starr), kus iga konkreetne organismide assotsiatsioon (suhe) asub teatavas tunnusruumis, mille koordinaattelgedel paiknevad erinevad tunnused. Nii on võimalik hinnata partnerite seoseid ümbritseva keskkonnaga, nende ruumilist paiknemist, assotsiatsioonis olevate partnerite suurust, suhte ajalist kestvust, partnerite vastastikust vajalikkust ja nende spetsiifilisust ja sõltuvuse viisi samuti ka nende integreerituse astet.

Ja palju muudki.

Nii integreerituse astme, kui ka teiste eespoolmainitud kriteeriumite olemasolu üheks heaks näiteks on eluslooduses heterotüüpsed rakkudevahelised assotsiatsioonid, eriti evolutsiooniliselt eritasemeliste rakkude vahel – mikroorganismide seosed hulkraksete organismide rakkudega raku- või koesisese eksisteerimise puhul. Tihti on sedalaadi seisundite traditsiooniline käsitlus piirdunud infektsiooniprotsessi konstateerimisega ning mikroorganismi mõju selgitamisega kas makroorganismile tervikuna või paremal juhul infitseeritud koele. Enamasti ei ole küsimust interaktsioonis olevate rakkude vastastikustest seostest, nende kujunemisest ja osast vastava assotsiatsiooni (interaktsiooni) fülogeneetilisele kujunemisele või potentsiaalsele võimalikkusele isegi asetatud. Selles nähtuste ringis on aga leitud üllatavalt intrigeerivaid situatsioone, kus “kaovad” piirid integreerunud organismide vahel funktsionaalses mõttes, kuid säilivad struktuurses. Klassikaliseks näiteks on siin rakusiseselt elavad endotsütobiondid (näiteks tirtidel),   vähem või rohkem peremeesrakuga integreerunud rakuosad, mis eksisteerivad sarnasel tasemel rakuorganoididega. Taolisi endotsütobioose, mis on tihti pärilikud, on leitud enam-vähem kõikides eluslooduse suurrühmades. Nende tähenduse kohta vastuvõtjale e. peremees-organismile on lisaks “toiduallika- endotsütobioosi” hüpoteesile lisandunud ka “organoid-endotsütobioosi” hüpotees.

Seega võiks eeldada, et suhtest ei saada mitte ainult hetkelist “kasu” – partnerite vahel ei eksisteeri vaid toitumuslik side ja ühed ei täienda ainult teise toidulauda seal puuduvate ainetega, mida toodetakse nii enese kui peremehe jaoks, või üks ei paku teisele lihtsalt “kohta, kus elada”. “Organoid- endotsütobioosi” hüpoteesi kohaselt eeldatakse   sümbiondi metabolismi ja arengu olulist integratsiooni peremeesrakuga – midagi võrreldavat oma DNA-d sisaldavate organoidide ja eukarüootse raku interaktsioonidega, kus partnerid on teineteisest praktiliselt lahutamatud. Taoline interaktsioon vajaks aga geneetilise materjali vahetust kahe partneri vahel nende ühise evolutsiooni vältel, mille lõppstaadiumis geen(id) ühelt partnerilt kantakse üle teise tuuma või nukleoidi – s.t. rakku.

Kõige selle tulemusena on integratsioon ka   partnerite arengutsüklites väga ulatuslik. Ühte teisest ei ole võimalik eraldada, ilma, et sellel järgneks tõsiseid häireid (näit. pahaloomuline kasv), ka võivad ühe funtsioneerimishäired   põhjustada teises pöördumatuid muudatusi, mis enamasti lõpevad mõlema surmaga. Väljaspool peremeesrakku on sümbiondid suutelised paljunema vaid teatud piiratud ulatuses. Ja kuigi sümbiondid võivad säilitada teatud “oma – erilise” DNA, RNA, valgusünteesi süsteemid ja energeetika, mis erinevad peremees-raku omadest, siis eukarüootse peremeesraku-poolsed kaitsemehhanismid neid ei ründa.

Taoliste süsteemide – assotsiatsioonide teke ajaloos (evolutsioonis) on vaieldamatult seotud “võõra” sissetungiga. Vaieldamatult on assotsiatsioonide kinnistumise ja evolutsioneerumise käigus tekkinud organismidel uusi, oma eellastel puuduvaid omadusi, mis annavad teatud eeliseid arengus ja võimaldavad hõlvata uusi elupaikasid. Protsessi - kommunikatsiooni käigus tekib alati midagi uut. Loomulikult tihti see “võõras” sissetungija hävitab, sest vastuvõtjal poolel puuduvad vastuvõtmiseks vajalikud tingimused. Kui aga toimub omaksvõtmine - tõlkimine, võib rääkida millegi uue tekkest. Sellel uuel on siis lisaks peremeesorganismi säilinud tunnustele mingid tunnused ka uuelt – võõralt.

Süsteemide kommunikatsiooniks on vajalik arusaamine/tõlkimine – see on kommunikeerumise eesmärgiks. Kui üks tahab teisele midagi öelda, peab kasutama teatavaid koode. Teine teeb samuti ja kui need kodeerimise süsteemid on piisavalt sarnased, toimubki kommunikatsioon.

Kommunikatsiooni süsteemi A ja süsteemi B vahel võiks kujutada järgmiselt:

Samas on erinevatel kommunikatsiooni tasemetel vajadus mõistmiseks erinev. Kommunikatsioonil väga jäiga ja täpselt reglementeeritud partneriga (utreeritult kas mingi aparaat, sõjaväelane või fundamentalist) peab arusaamine olema 100%-line ja ei ole mitte mingit ruumi varieerimisteks. Et anda edasi elu, ehk teisitisõnu, et järglased oleksid sarnased oma vanematele, peab arusaamine/tõlkimine molekulaarsel ja rakulisel tasemel olema ideaali lähedane, kuid mitte kunagi 100%-line – need haruldased vead on äärmiselt vajalikud elu jätkamiseks ja evolutsiooniks.

Sellised vead = müra = mittemõistmine (võõras?) muutuvad tõenäoliselt veelgi olulisemateks kui on tegemist inimühiskonnaga ja kultuuriga. Kultuurides elusad või surnud isiksused kommunikeeruvad üksteisega tekstide abil – piltlikult oleks tegemist nagu mingi sisuga täidetud kottidega, millel on tähendus vaid sel juhul, kui keegi, kes sellest midagigi aru saab, on sellega seotud. Et seda teksti mõista tuleb see tõlkida, kuna aga arusaamine ei ole kunagi täiuslik, ei ole ka siin kunagi võimalik saada ideaalset tõlget – jällegi tuleb sisse “võõras” element.

Väärtuslik kultuuritekst sisaldab tihti palju varjatut, mis esimesel pilgul või uurimisel ei pruugi sugugi avalduda ehk nagu maalikunstnik Tiit Pääsuke on kunagi pealkirjastanud oma näituse “Varjus on enam”. Ka “Hamletis” on sadu ideid ja tõlgitsusvõimalusi, Shakespeare oma oli vaid üks nendest. Meie jaoks on loomulikult ka see huvitav, kui me saame lisada tekstile “oma” interpretatsiooni. Kui huvitav see edasi aga kellelegi teisele on, sõltub “uuest, lisatud sisust”.

Populatsioon, mis koosneb “ideaalsetest” inimestest, kelledevaheline kommunikatsioon ja vastastikune mõistmine on eksplitsiidne, on seega tõeline mõttetus. Nendel inimestel ei ole mitte midagi teineteisele öelda.

Tundub, et selline teatava tasemeni variaablus tähendustes, võõra sissetoomine ja tekstide mittemõistmine on äärmiselt vajalik nii eluslooduse kui ka kultuuri stabiilsuse säilitamiseks.

Joonised:

1. skeem kattuvatest ja mittekattuvatest aladest kommunikatsiooni puhul

2. foto - pärlikarp pärlitega

3. foto - bakterutaolised organismid putuka (tirdi) rakus. Suurendus 12000 korda

4. Kunstilist teksti saab ja võib tõlgitseda väga erinevatel viisidel - Rainer Maria Rilke eleegia Mati Sirkeli tõlkes

Kaarel ja Mari Kurismaa eneseteadlik teine süütus Linnagaleriis

^

47. KAAREL JA MARI KURISMAA ENESETEADLIK TEINE SÜÜTUS LINNAGALERIIS

- Eesti Päevaleht 25.04.2006.
Ave Randviir

Tallinna Linnagaleriis on avatud Kaarel Kurismaa ja Mari Kurismaa näitus “Teine süütus”, millega kunstnikepaar tähistab oma hõbepulmi. Kõige ees poseerivad Kurismaad ise, kaks ujumisriietes kipsnukku.

Kaarel Kurismaa nime ette on nii väiksemas kui ka suuremas kunstikirjanduses juba pikemat aega käinud Eesti kineetilise kunsti esivanema austav tiitel. Oma esimese kineetilise, s.o liikuva avangardistliku kunstiobjekti valmistas ta 1966. aastal, ning see peaks ühtlasi olema ka kõige esimene Eestis valminud kineetilise kunsti teos. Kuna kineetiline kunst tõusis Eestis põranda- või poolpõrandaalusest staatusest välja alles pärast taasiseseisvumist (esimene kineetilise kunsti näitus “Mobile”, mille korraldajaks oli Kaarel Kurismaa, toimus siin 1995. aastal), tuntakse Kurismaad samavõrd ka maalikunstnikuna ning nukufilmide rezŠissööri ja kunstnik-lavastajana. Nagu kunagiste avangardistide ja nüüdsete klassikutega ikka juhtub, on ka Kaarel Kurismaa puhul kuidagi tavaks saanud, et isegi kui ta näitab oma kõige värskemaid teoseid, räägib kriitika retrospektiivsusest ja kipub nostalgitsema.


Kuna Kaarel ja Mari Kurismaa praegune koos tehtud väljapanek pühitseb just nimelt järjepidevust, ei peaks kurvastama selle üle, et nende näitus “Teine süütus” on tuntud ja turvaline nagu Norma mummulised maitseainepurgid – nii iseloomustas väljapanekut üks kunstikriitik galerii hõbedatäpiliseks võõbatud seintele viidates. Kunstnikepaar on teinud galerii iroonilis-idülliliseks kunstnikukoduks, kus omal kohal on mõnusad olulised asjad ja nauditakse katkestusteta kultuuri. Kõike seda aga läbi huumori-
prisma.
Ujumisriietes Kurismaad
Metafüüsilist maali viljeleva sisearhitekti Mari Kurismaa ja Kaarel Kurismaa ühistöös on Linnagaleriisse tekitatud terviklik keskkond, kust ei puudu ka teatav teatraalsus – ruumiinstallatsioon, kus köeb digitaalne kamin, istutakse roosas tugitoolis ja oodatakse raadiot kuulates valge laeva saabumist, kaaslaseks saba väntav kass, kes vaatab aknalaualt kuud, ning teine kass, kes näitab keelt, mis on nii pikk ja roosa, et mõjub vaata et siivutult. Kõige ees catwalk’il poseerivad aga näituse staarid, Kurismaad ise, kaks ujumisriietes kipsnukku, elukogemus näost vastu vaatamas. 1974. aasta noortenäitusel “Inimene ja põld” esitas Kaarel Kurismaa sarnase popiliku autoportree-skulptuuri, mis kandis pikka pealkirja “Inimene põlluserval. Autoportreelisest sarjast “Aastaajad”” ja kuulub nüüdseks Eesti nüüdiskunsti klassika mõttelisse kullafondi.
Linnagalerii näituse Kaarlit ja Mari kujutav grupp on Kaarel Kurismaa sõnul pulma-aasta-
päeva kink neile mõlemale. Kui alguses oli Kaarli mõte teha endast oskar-lutsulikult autoportree igal elu-aastaajal, siis praeguseks on portreid valminud juba neli, kuid Kurismaa teatab muhedalt, et ta pole veel otsustanud, kas viimane neist peaks kujutama sügist või talve, sest on tunne, nagu “oleks veel midagi ees”.
Näituse pealkiri “Die Zweite Unschuld” tähistab Friedrich Nietzschelt laenatud mõistet. Nietzsche järgi saavutatakse “teine süütus”, kui vabanetakse süütundest absoluutseks peetud normide ja jumalate ees ning moraaliga põhjendatud süüst. Kunstiteadlane Reet Varblane seob seda väljendit tänapäeva vahendatud maailma postmodernistliku tõlgendusega: “Postmodernistlik inimene ei saa süütut mängida ning teeselda, et ta pole varem toimunust kuulnud: tahab ta või ei, peab ta varasema kultuurikihiga suhestuma.” Eeldades siis, et esimene süütus on kultuuriloo pärispatu taaka kandvale postmodernistlikule inimesele kättesaamatu, saab valida lõputu hulga tegurite ja mõjutajate vahel, millest tasuks veel sümboolselt või täie avalusega vabaneda: kultuurinormidest, kunstiharidusega rikutusest või ehk kohustuslikust postmodernistlikust irooniast? Kõigest (ka elatud aastatest) hoolimata on siiski võimalik leida endast siirust, mis on maailma tajumiseks oluline ja elamiseks hädavajalik, näib olevat Kurismaade näituse sõnum. Palju õnne!

Kurismaade kolmas reinkarnatsioon kasside, tugitoolide ja kujukeste kõrval näituselt «Die zweite Unschuld» Tallinna Kunstihoones. Foto: Liis Treimann ^ 48.Kurismaa reinkarnatsioonid kujukestega 25.04.2006 Postimees Andres Lõo, mittekriitik Mari ja Kaarel Kurismaa näitus Linnagaleriis on, nagu väidab pressitekst, üks kiiksuga ood pereväärtustele. See on ühtlasi ka Kurismaade hõbepulma tähistamine. Neist tõsiasjadest ongi saanud minu näituse vastuvõtu sihiseadja ja iseloomustaja. Eelhäälestatuna nimetatud idüllilisele kunstilisele kardinale leidsin galeriisse astudes eest pastellrohelisel L-il, stiliseeritud paadisillal või hõbedase nooruse sammalrajal kuukarrase taevakaare all ulmalillast kõndi tegevad väikesed armsakesed Mari ja Kaarli. Need Uuestisündinud, need iginoored! Seksikas hallis supelkostüümis Mari keerutab kipspalli sõrme otsas ning Kaarel teab täpselt, mis on ja mida ei ole. Taustaks mängib Kaarli kineetiliste taldrikute sünkroniseeritud kõlin. Mõistagi, ruumi valitsevad täiuslikud vormid. Et see kunst liialt ei väsitaks, võib külastaja peesitada pastelsetel tugitoolidel. Need kaks mõnusat tugitooli on ja samuti Kurismaad. Seinal mõmmutab geomeetriline op-mummuline hallipallimäng ning seljataga, oh imet, näitab valge kassike roosakat keelt. Ent mida peidab endas tagaruum? Siirdun veini limpsides kaema ning leian sealt teisegi kassi. Nii et ka kasse on kaks – Kurismaade kolmas reinkarnatsioon, tugitoolide ja kujukeste kõrval siis. Kõik on endiselt mõmmi, kuni minu kõrvu kostab tagaruumi videokaminale asetatud raadiost mõtlik metafüüsiline peeretus. Nietzschelt laenatud «teine süütus» – mida näituse pealkiri ka tähendab – on siin kehastunud üheks lõhnatuks, «süütuks», idülliliseks, kunstipäraseks, tasaldi naeratavaks, metafüüsiliseks peeretuseks. Kui arhitektuuri järgi saab tantsida, siis kunstist saab kirjutada. Kui muusikast saab rääkida, siis pulmadest saab teha näituse. Sellise koketse tõdemusega lõpetaksingi oma «arvustuse», «essee», oma «kriitika» – mõtliku metafüüsilise peeretuse saatel mõistagi. Näitus Mari ja Kaarel Kurismaa «Die zweite Unschuld» Tallinna Kunstihoones Avatud kuni 7. maini ^ 49. Hõbepulm idüllilises kodus Tiina Kolk Äripaev - 28.04.2006 Näitusel "Die Zweite Unschuld" lavastatud ruumiinstallatsiooniga tähistavad Mari ja Kaarel Kurismaa oma hõbepulmi idüllilises kodus, kus mummuliste seintega toas on helesinine ja roosa tugitool, videopilt kaminast, metafüüsiline maal ja kassipaar. Kõigepealt võtavad sisenejaid vastu aga ujumistrikoodes Mari ja Kaarel ise. Mari ja Kaarel Kurismaa on jäädvustanud end eesti kunstilukku. Nad mõlemad on Kristjan Raua preemia laureaadid, Mari on tunnustust pälvinud ka oma õpitud erialal - sisearhitektina (kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia Draamateatri interjööri renoveerimise eest). 1980ndate alguses tuli ta aga esmalt avalikkuse ette maalikunstnikuna, kes armastas lõuendile jäädvustada peamiselt salapärast valgust kiirgavaid arhitektuurseid objekte ja tehismaastikke. nädala näitus Mari ja Kaarel Kurismaa näitus "Die Zweite Unschuld", Tallinna Linnagaleriis, Harju 13, Tallinn kuni 07.05. K-E 12-18 Kaarel Kurismaa on eesti kineetilise kunsti isa, kelle esimesed kineetilised objektid valmisid 1960ndate lõpul. Tema enamasti puidust ja plastmassist liikuvad ja häälitsevad objektid on mängulised ja mõnusalt humoorika alatooniga. Kaarel on õppinud maalikunstnikuks ning töötanud Tallinnfilmis nukufilmide režissööri ja lavastuskunstnikuna. "Die Zweite Unschuld" on kodukeskkonna või teisiti öeldes õnneliku harmoonilise pereelu simulatsioon, milles ei puudu mõlema kunstniku, aga iseäranis Kaarel Kurismaa kineetilistele objektidele nii omane romantiline, soe iroonia," ütleb näitusele saateks kuraator Reet Varblane. Pealkiri "Teine süütus" on laenatud Friedrich Nietzschelt, kuid just nii, nagu see antud ruumiinstallatsiooni puhul kõige paremini toimib: läbi postmodernistlike tõlgenduste. Kunstnike loodud ruuminstallatsioon osutab läbi pisukese iroonia inimese ihalusele nautida lihtsaid ja loomulikke asju, kodusoojust, ehtsaid tundeid ja turvalisust. ^ 50. Intervjuu: Vaba mees Mart Laar 06.05.2006 - Arter Toomas Sildam, Mart Laar võib nüüd valida, kas töötada parlamendis, uurida selle kõrvalt ajalugu ja kirjutada raamatuid või pühenduda ainult ajaloole. Mart Laar Foto: Marina Puškar CATO Instituut, mis andis Laarile ülimaineka Milton Friedmani auhinna ja pool miljonit USA dollarit ehk üle kuue miljoni Eesti krooni, muutis Eesti kahekordse peaministri miljonäriks. Aga mis palju tähtsam – andis talle vabaduse valida, kuidas edasi elada. Vaba mehena teab ajaloodoktor Laar vastust. Nagu ka seda, et kolmandat korda ta peaministriks saada ei taha. Kas astute poliitikast kõrvale? Arvan, et osalen Eesti poliitikas umbes samasugusel määral nagu seni. Milleks? Pärast CATO Instituudi antud Milton Friedmani auhinda ja enam kui kuut miljonit Eesti krooni võiksite nüüd vaid Eestis raamatuid kirjutada ja maailmas loenguid pidada. Pole soliidne, et kui oled juba 15 aastat Eestiga tegelenud, siis tõmbad ühel hetkel juhtme välja ja ütled: praštšai (hüvasti, vene k), vennad! Isiklikus plaanis oleks see ju väga praktiline! Kindlasti, sest siis poleks mul mingit vajadust tegeleda Eesti poliitika pisikeste kemplemistega. Kuid praktilisust ja Laari on ikka olnud väga raske teineteisega seostada. Keeruline on stepsel seinast välja tõmmata ja öelda, et see [poliitika] sind enam ei huvita, kui tegelikult huvitab. Ja mind huvitab, kuidas Eestil läheb. Millal te need rohkem kui kuus miljonit krooni oma pangaarvele saate? Pole õrna aimugi, aga autasustamistseremoonia toimub 18. mail Chicagos. Kui suured on teie võlad? 800 000 krooni ümber ehk pikka aega püsinud laen Hansapangale. Nüüd on hea see ära maksta? Ma pole üldse otsustanud, mida teen. See asi tundub seni piisavalt absurdsena, et mõelda... ... kas osta aktsiaid, panna kõrvale laste koolirahaks, annetada kodupartei valimiskampaaniaks, osta jaht? Kõik need võimalused on olemas, aga vaevalt et hakkan jahti ostma. Kõigepealt tuleb maksud [auhinnalt] ära maksta, see on esimene asi. Mind huvitab, et maksud makstaks kindlasti Eestisse. Mida ütlesid kodus abikaasa ja lapsed, kui kuulsid teie sadamasse jõudnud rahalaevast? Pere on mul normaalne. Kui nad minu peaministriks saamised ilma suuremate muudatusteta üle elasid, siis küllap elavad ka muud asjad. See ongi ühe hea perekonna esmane tunnus. Teid valiti Rootsi Swedbanki nõukogu liikmeks, aastapalgaga 540 000 Eesti krooni. Rahapuudust ei ole te vist – vähemalt viimasel ajal – pidanud tundma? Rahapuudust mul tõesti ei ole. Kas te tänavakerjusele poetate raha? Üldistelt ei anna, on selline halb põhimõte. Küll olen andnud inimestele, kes raha saamiseks on midagi teinud, kas või luuakontsusid. Arvan, et inimesi tuleb aidata. Kes olid teie soosijad ja toetajad, sest ega CATO Instituut ise Mart Laari nime peale tulnud? Miks mitte? Nende eelmisel aastakonverentsil olin peakõneleja. Nad teavad mind. Kuigi uudis, et olen auhinna saanud, tuli mulle üllatusena. Painutasite parema käsivarre kokku, sõrmed rusikasse ja ütlesite: «Yes!»? Niimoodi nüüd mitte, aga heameel oli küll, ja nõnda suur, et magasin maha telefonikõne selle osa, mis puudutas auhinna rahalist poolt. Milton Friedmani auhind antakse vabaduse edendamise eest. Mis on vabadus riigile ja inimesele? Vabadus on midagi, mida peab kogu aeg hoidma ja edendama. Vabadus on alati vabadus heaks ja halvaks, vabadus otsustada ja mitte otsustada, vabadus sukelduda materiaalsete hüvede maailma või teha seda, mille nimel Eesti riiki taastati. Kuivõrd on vabadus, nagu ka demokraatia üks ja sama näiteks Eesti, USA, Türkmenistani, Kanada, Afganistani, Rootsi ja Iraagi jaoks? Igal maal tähendab vabadus midagi erinevat. Vabadus on tihtipeale midagi sellist, mille olemasolu ei märkagi, ent tunned selle puudumist. Tunne, et vabadus puudub... sellest saab igaüks aru. Venemaa, Mehhiko, Rumeenia, Serbia, Gruusia, Ukraina, Moldaavia, Kasahstan, Iirimaa, Norra, Fääri saared, Island, Inglismaa, Iraak, Egiptus – viimase aja paigad, kuhu olete Eesti kogemust viinud. Mida te nii erinevates riikides räägite? Ärge kartke! Paljud teavad, mida teha, aga ei julge teha, sest kardavad näiteks kaotada järgmistel valimistel. Need esinemised ei puuduta niivõrd minu isikut, kuivõrd Eestis toimunut. Kui vaatame meie arengut ja puudusi, siis kellelegi ehk tundub, et oleme oma puudustega ainulaadsed, eriliselt ebaõnnestunud või äpardunud riigikene. Selleks, et vastupidises veenduda, tuleb maailma vaadata. Ma ei mõtle ainult Venemaad, kust tagasi tulles tundub siin kõik pikka aega väga ilus. Aga vaadakem ka lääneriike. Neid sihte, mis meil on, ei maksa allapoole seada. Me ei saa iga kord aru, kui palju oleme edasi liikunud, ega mõista sedagi, kui palju meil veel minna on. Olete kaks korda peaministritoolilt lahkuma pidanud. Kui kerge on endisel valitsusjuhil alustada tavalise inimese elu? See on olnud äärmiselt meeldiv. Mulle ei ole kunagi meeldinud peaministri elu teatud aspektid. Näiteks? Kogu tingel-tangel, mis sinu ümber toimub. Iga sõna pead voolima nagu tatipalli, normaalselt käitumine on otsekui välistatud. Eks iseendas, kuskil alateadvuses on selle vastu protest, mis ongi mind peaministrina sundinud kõikvõimalike rumaluste ja lollustega hakkama saama. Kahtlustan, et see on olnud minu enese mina katse jääda normaalseks inimeseks. Kõige tähtsam on pidada peaministriametit nõnda, et kui ameti lõpetad, on sul samad sõbrad ja naine alles. Keegi Hannibali nime all netis vaimutsev inimene kirjutas aasta tagasi: «Minule isiklikult Mart Laar väga meeldib – nii praetult kui toorelt.» (Naerab ohjeldamatult.) Ons Hannibal üks teie leebemaid või karmimaid kriitikuid? Ma ei tea... Minul pole avalikkusega suhtlemisel probleeme olnud, inimesed tulevad ikka veel ligi, ajavad juttu. Taksojuhid – väga terased ja tähelepanelikud poliitika jälgijad – õpetavad. Nad küsivad näiteks, miks ei oska poliitikud rääkida lihtsatest asjadest nii, et inimesed sellest aru saavad – kui ma võtaksin lühidalt kokku ka kriitika oma erakonna aadressil. Või küsivad; kuidas on võimalik, et üks erakond saab nii palju hääli, sest ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes nende poolt hääletab. See on näide, kuidas valijaskonna erinevad osad ei puutugi enam omavahel kokku. Mitu Eestit? Jah, ilmselt on see ka mujal maailmas niimoodi. Ei midagi üllatavat. Tegelikult ei ole olemas kaht Eestit, on väga paljud Eestid. Oluline, et need erinevad Eestid leiaksid mingi ühise nimetaja. Samal ajal tuleb aru saada, et valitsuse eesmärk ei ole olla armastatud. Probleemid tekivad siis, kui inimesed armastavad valitsust, kuid neile tundub, et see riik ei lähe päris õiges suunas. Mulle meeldib palju rohkem, kui valitsus ei ole just väga populaarne, aga inimestele tundub, et riik läheb õiget rada. Teid nimetatakse nii Eesti majandusedu kehastuseks kui ka Eesti põllumajanduse hävitajaks. Kas 1990. aastate esimese poole reforme oleks saanud leebemalt teha? Ei. Ainus, mida ma kahetsen, on see, et me ei saanud mitut reformi teha küllalt kiiresti, lõime kõhklema ja kaotasime aega. Näiteks oleks juba esimesel perioodil [1992–1994] pidanud ära tegema pensionireformi. Mis puudutab põllumajandust, siis odavale energiale ja odavale teraviljale toetunud sotsialistlik suurtootmine ei olnud lihtsalt jätkusuutlik. Viimasel ajal olete end nagu varju sättinud ja uudistesse kerkisite ainult siis, kui oletati, et võiksite saada Isamaaliidu ja Res Publica ühinemise järel tekkiva partei esimeheks. See mõte pole ju laest võetud? Ükski mõte ei kunagi laest võetud, kuid see mõte ei ole praktiline. Ma ei hoia ennast ei varju ega säti esile. Olen endale kätte võidelnud ühe vabaduse – teen täpselt seda, mida tahan. Raamatuid kirjutada? Seda ma tahan. Olla hall kardinal poliitika ees- või tagatubades? See hall kardinal... Mulle meeldib, et Eestil läheb hästi, ja olen valmis selle nimel tegutsema, aga selle hulka ei kuulu minu soov ise kusagil esile kerkida. Kui teie oleksite öelnud, et Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine on rumal mõte, mis tuleb unustada, siis...? Eks siis oleks seda asja olnud raske edasi tõugata küll. Miks teid presidendikandidaatide nimekirjas ei ole? Mitte mingil juhul! See on amet, mis sisaldab minu tüüpi inimesele kõiki avaliku ameti negatiivseid külgi. Ja puuduvad positiivsed küljed, võimalus midagi ära teha. Samas on head presidenti rahvale hädasti vaja. Aga mina ei ole see tüüp, tean ennast piisavalt hästi. 68 inimesest, kes hääletasid 20. augustil 1991 ülemnõukogus Eesti iseseisvuse taastamise poolt, ei ole ordenit saanud aastaid tagasi lõbutüdrukutega seostatud Illar Hallaste ja altkäemaksuskandaali sattunud Indrek Toome... Äärmiselt ebaõiglane! Kas teie annaksite neile ordeni? Annaksin juba kas või selle alusel, et omal ajal otsustati orden anda kõigile iseseisvuse taastamise poolt hääletanutele. Pean veel kommenteerima, et autasustamise põhimõtted on läinud väga kummaliseks, aga see on presidendi töö. Illar Hallaste panus väga paljude praegu kehtivate seaduste väljatöötamisse on olnud lausa tähelepanuväärne. Et ta ordenisaajate nimekirjast välja jäi on skandaalne. Samuti see, et teenetemärki pole saanud [Indrek] Toome, sest ammu on ju loobutud põhimõttest, et ordeneid ei anta juhtivatele kommunistlikele tegelastele. Ebaõiglane on ka 24. veebruaril [endisele EKP Keskkomitee esimesele sekretärile] Vaino Väljasele antud [Valgetähe II klassi] teenetemärgi sedavõrd madal järk. Mäletades kõike seda, mis [15 aastat tagasi] siin toimus, on see skandaalne. Kuus aastat tagasi ütlesite, et rootslased ei suuda avada isegi õllepudelit ilma avajata, meile tegi karm nõukogude elukool selle ja paljud teised asjad selgeks. Okupatsioonist oli midagi kasu? Kui me oleme mingist taustast tulnud, kui tunneme mingit osa maailmast, kui meil on teatud omadused, mida teistel nende õnneks ei ole, siis – kasutagem neid. Kasutagem ka oma mahajäämust teatud aladel, julgegem olla innovaatilised, julgegem teha seda, mida teised ei ole teinud. See ongi olnud Eesti edu aluseks. Praegu teeb mulle muret, et materiaalset ümmardades ja kuldvasika ümber tantsides oleme hakanud unustama, kui ohtlik on oma edul liugu lasta ja loorberitele vedelema jääda. See on väga inimlik, aga samas ohtlik. Kas Eestil on oma ajaloos midagi häbeneda? Iga rahva ajaloos on midagi häbeneda. Ka meie rahva ajaloos. Kuid peab üritama nendest asjadest rääkida. Rahvustele on ajalugu nagu mälu inimestele. Kui sa ei soovi enda minevikus toimunud piinlikke episoode ja vastikuid asju teadvustada, siis muutuvad need neuroosiks, mis võivad lõpuks hauda viia. Sama on rahvusega – tal on tervislik oma minevikule näkku vaadata. Rallisõitja Raido Rüütel rääkis pärast Rolling Estoniansi ümberilmareisi: Mart Laar on nii sitke ja vastupidav, et peaks olema peaminister siis, kui Eestit tabaks kriis, kus tuleb valida, kas alistuda või vastu panna. Kas sellist kriisi on ette näha? Ei ole, võime vastata. Ent ega ka 1930. aastate keskpaigas olnud võimalik ette näha valikuid, mida Eestis tuli langetada 1939. aastal. Kui me ei hoia endal pidevalt kuklas arusaama, et meie tänastest tegemistest või mittetegemistest sõltub, kas selline kriis võib tekkida või mitte, siis oleme väga lühinägelikud. Peame täpselt teadma, mis maailmas toimub, me ei saa sellest maailmast eemale hoida, vaid – kas see meile meeldib või ei – peame sellesse maailma sisse minema. Me pole sellega veel harjunud. Aga kas teie saate veel – siis juba kolmandat korda – peaministriks? (Naerab.) Ei... Ma kavatsen teha kõik endast sõltuva, et sellist olukorda ei tekiks. Kas ma saanuks peaministrina käia sõpradega möödunud nädalavahetusel Petseris, Pihkvas ja Novgorodis? Ei! Kas ma peaministrina saaksin nendega järgmisel kevadel minna Karjala kannasele? Ei! Kes on järgmise aasta kevadel, pärast parlamendivalimisi, Eesti peaminister? Ma olen kõigest endine peaminister, mitte hiromant. Mart Laar Sündis 22. aprillil1960 Viljandis Abielus, poeg ja tütar Ajaloodoktor (2005) 1983 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna 1983–86 Tallinna 24. keskkooli õpetaja 1986–90 kultuuriministeeriumi ajaloo mälestuste osakonna juhataja 1990–92 Eesti ülemnõukogu saadik 1992–94, 1999–2002 peaminister Riigikogu liige 1992, 1995, 1999, 2003– Olnud Eesti Komitee, Põhiseaduse Assamblee ja Tallinna linnavolikogu liige. Kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Muinsuskaitse Seltsi, PEN klubisse, UBC-sse Kõrgeim Eesti autasu – Riigivapi II klassi teenetemärk Keelteoskus: inglise, saksa, vene ja soome keel Arvamus Tiit Pruuli, sõber Mardil on mitu omadust, mis teevad temast hea poliitiku: - aatelisus - suur töövõime ja kiire reaktsioon - ratsionaalsus ja vangerdamisoskus - kriitika suhtes paks nahk - kompromissivõime paljudes küsimustes - mängulust Mardil on mitu omadust, mis ei tee temast kunagi head poliitikut: - ajalooliste aatemeeste eeskujuks võtmine - kirg arvuti- ja sõjamängude vastu - siirus ja lapsemeelsus - õrn ja kaasatundlik hing - kompromissitus paljudes küsimustes - mängulust ^ 51."KUMU jama" - Andres Langemets 13.04.2006.  Kumu jama  Eesti Päevaleht 2006.   Kumus on Eha Komissarov üles pannud näituse eesti sotsrealismist. Seda ründas Raoul Kurvitz ja kaitsma viskusid siis Sirbis kõik tähtsad kunstidaamid: Eha Komissarov, Sirje Helme, Juta Kivimäe jt. See, et selline "sotsrealistlik" kunst on olemas ja isegi hellalt alal hoitud, on küll paraku ajalooline fakt. Piinlik, aga muidugi ajalooline tõde. Aga kas näiteks kirjanikud on nii ajarumalad, et nad ei mõista nüüd uuesti välja anda mõnd stalinistlikku kirjandusteost 1950. aastate algusest, kas või kuulsat "Narrilaeva", milles mõnitati Tuglast ja teisi, ka taasavaldada Schmuuli, Vaarandit, Parvet, Kaalu ja Rummot, rääkimata vähematest ja ununenud vendadest? Miks kirjanikud seda ei tee, kui Eha Komissarov kunsti puhul seda naudinguga teeb? Kerge- ja uidumeelne Mati Unt lavastas kunagi mitte ammu uuesti Ranneti "Kadunud poega" ja ma läksin siis poole etenduse pealt ära, sest mul polnud veel ununenud selle kunagise lavastuse poststalinistlik atmosfäär ja ka külalalavadel järgi tehtud lavastused. Miks pole heliloojad tulnud mõttele korraldada sarja mahukaid kontserte kantaatidest, hümnidest ja sümfoonilistest teostest, mis pühendati Stalinile ja Leninile, parteile ja kommunismile. Neid ju oli ja mitte vähe! Ning noodid kõik kenasti Teatri- ja Muusikamuuseumis tallel. Saaks lavale tuua mõne unustatud ooperi ja sellega kas või meie praegusi riigijuhte ja nende erakondi rõõmustada. Muusikamänedžerid on kunstikuraatoritest maha jäänud. Kuid saasta ei saa ülistada ega õilistada, ja muide, naljakas see ka ei ole. Kuraatori ja Kumu juhtide arvates saab. Keeldun sellist "sotsrealistlikku" asja seina peal vaatamast ja näitusele minemast. Ega lähe. Ma ei sekkuks Kurvitza või kellegi teise isiklikku solvumisse. Muide, kas ta ikka tahtnukski olla "suurte sotsrealistide" auväärses reas, ei tea? Ehk oli isegi ilus, et ta jäi välja kuraatori lemmikute hulgast, sest tegu on ju ikkagi ka nn. brändiga, mis kauboidel tähendas karja märkimist tulise rauaga lehma tagumikule. Ma räägiksin millestki muust. On ajahetk, mil rahvas on kunstist nii kaugel, kui see eesti rahva ajaloos pole 20. sajandi algusest saati kunagi olnud. Miks uhiuues Kumus oli üleüldse sellist näitust vaja korraldada? Mis liigub üleüldse nende kunstiõdede peades? Mis asja nad ajavad? Igatahes mitte Eesti ega ka kunsti asja, vaid midagi muud. Rahvusliku häbiväärsuse demonstreerimiseks peaks andma suurema ajaloolise tausta, Soosteri, hukkunud ja represseeritud pallaslaste jt. vastupanukunsti nähtusteni välja, aga seda ei tehtud. Sest sellest ei hoolitud, see oli komsomolkadele võõras värk juba toona ja on selleks jäänudki. Kunsti ja ka kirjanduse puhul ei ole mu meelest mingeid "süsteemi ohvreid". Kunst on algusest lõpuni vabatahtlik ja suveräänne värk. See pole töölisprobleem, see pole ka inseneride asi. Kunsti tehakse mitte paratamatuse sunnil, vaid lausa vabatahtlikult ja ise. Kui sul ei lasta välja panna niisugust pilti, nagu su hing ihaldab, kui sa ei saa kirjutada ja avaldada niisugust luuletust, nagu soovid, siis ole vait, ära tee. Sul ei ju olegi kohustust seda teha. Kunst pole leivateenimise töö. Kunst on hingeandmine, leping elu ja ajalooga. Seetõttu pole mingit sotsrealismi olemaski, ei ilusat ega inetut. Tegu on oskusmeeste, maalrite haltuuraga, mingi jamaga, mitte kunstiga. Sellist asja ei saa ka kõverpeeglis nautida, sest sel pole sisu. Mõni siiski saab, sest ta on nõukaaajal niimoodi koolitatud.    Ma ei saa teisiti, kui korrata seda, mida olen juba ammu ütelnud. Hoolimata lõbusatest postmodernistlikest teooriatest jätkatakse ka tänapäeval siiski modernistide sotsialistlikul kursil – ärritada nn. kodanlust, "anda kõrvakiilu", "süljata näkku" jms. Sõbrad, see on vale tee, tänapäeva kodanlane marsib Tauno Kangro juurde, ei oota teie sülgamist! Ja õigesti teeb. Vähemalt õigustatult ja kaitstavalt. Kivisildniku kohtuasjaga seoses kirjutasin omal ajal Loomingus, et meile, kunstnikele ja kirjanikele, on üldsuse poolt licentia poetica´ ga antud lõtk lõppemas. Lugege mingite kohtuasjameeste, muidugi mitte meeste, vaid parteilaste heietusi! Kui me kogu aeg järgime Beyus´i ja Juske reeglit, et kõik on kunst, siis pole meil enam kohtukulli ees seistes seda kaitsvat valli, mida ühiskond on sajandeid siiski aktsepteerinud. Kui me oma kunstiteostes teatame, kuidas me ühiskonda vihkame, siis pole vaja kaua oodata, kuni ühiskond suhtub meisse samamoodi. See ongi juba juhtunud. On möödunud 15 aastat taasiseseisvusest, aga kas meil on selle ülemineku ja tänase päeva kohta midagi kirjandusest lugeda, kas on, mida näitustel vaadata? Ei ole. Pigem ikka EV-d mõnitavaid näitusi, raamatuid ja deklaratsioone. Tänase päeva seisuga võib öelda, et kirjanduse ja kunstiga tegelevad endiselt nõukaaegsed alternatiivtegijad ja täiesti sootud, isetud noorurid, kel on savi, mis maal ja millise rahva hulgas nad seda teevad. Ja muidugi on ka rahval õigustatult savi, kes need tegelinskid tegelikult on. Okupatsioonikunsti seinalepanek Komssarovi ja Helme poolt on nii suur sigadus, et võtab mul sõnad suust. Kas kuraatorid ja direktorid ei saa aru, millise poliitilise asjaga on tegemist? Tegu on ju okupatsiooniaja kannatuste ja vastupanu nullistamisega, piiri hägustamisega. Aga samasse kunstiveidruste punti ma paneksin ka Estonia laemaali restaureerimise. Mis siis, et stalinistlikku haltuurat tegid kolm iseenesest head kunstnikku. Kas see müüdavuse kurb fakt teeb nende teosest säilitamist ja ennistamist vääriva kunsti? Kas Schmuuli "Poeem Stalinile" tuleb nüüd ka kunstiväärtuste hulka arvata ja kuldkirjadega taas välja anda, sest Juhan oli ju ikkagi andekas kirjanik, mis siis, et müüdav ? On ikkagi aeg elada lõpuks vabas Eesti Vabariigis. Kollaboratsinalistlik kunst ei saa pakkuda naudingut, sest see pole kunst, see pole midagi muud kui ehe rahvuslik häbi.   Rahvale võiks ju seda häbi teadvustada, aga mitte rahva raha eest rajatud Kumus ja Estonias. Andres Langemets     52. Kummipaatidel Baeri saare poole Indrek Rohtmets Sirp 05 mai 2006 Dokumentaalfilm “Middendorffi jälgedes”. Režissöörid Liina Triškina ja Riho Västrik. Stsenaarium Riho Västrik, operaatorid Arvo Vilu ja Vassili Sarana, helilooja Tiit Kikas. Produtsent Riho Västrik. Vesilind & TaimyrRosGeo, 2006, 80 min. Esilinastus kinos Sõprus 21. IV. Põhjapõdra sarved luituvad Taimõri tundrul. KAADER FILMIST Riho Västriku korraldatud retk viib meid paikadesse, kuhu lihtsurelikul asja ei ole. Taimõr ei ole algajate matkameeste paik ja veelgi vähem oli see seda 1842. aastal, kui noorukene Kiievi ülikooli zooloogiaprofessor Alexander Theodor von Middendorff alustas oma Kaug-Põhja retke. Middendorff juhtus elama aastatel, kui maakaartidel leidus veel hulganisti valgeid laike ja loodusteadused olid alles suuresti lapsekingades. Seiklusliku vaimuga teadusemehel oli ohtralt võimalusi jäädvustada oma nimi nii geograafilistele kaartidele kui teadusavastuste registrisse. Terve plejaad Eestiga seotud baltisakslastest Peterburi teaduste akadeemia akadeemikuid on seda võimalust kasutanud ja nende hulgas on omakorda üpriski väljapaistval kohal A. T. von Middendorff. Miks mitte siis korraldada ekspeditsiooni nõnda väärika mehe mälestuseks! Ettevõtmisele lisab kindlasti pipart ja põnevust tõsiasi, et kuulsa looduseuurija aetud rada paneb tema jälgedes käijad tõsiselt proovile. Kolmekümne aasta eest oli Taimõr vähemalt Tartu ülikooli matkahuviliste tudengite ja põhjarahvaste uurijate seas küllaltki tuntud koht. Seal käidi ikka ja jälle ning vaadati pärast ühiselt reisil võetud kollakaid ORWO slaide. Täna tundub, nagu oleks Taimõr vähemalt kaks korda kaugemale nihkunud, kui ta siis oli. Maailma äär mis maailma äär. Filmi autorid rõhutavad, et neile oli tähtis, mis Middendorffi ekspeditsioonist möödunud 160 aastaga on sealkandis muutunud. Tänapäev ei paku enam kuigi ohtralt võimalusi kartograafiat täiendada ega uusi looma- ja taimeliike avastada, küll aga saab uurida seda, mis on juhtunud meie koduplaneedil järjest kasvava inimsurve tulemusel. Filmi algul vaatleb Riho Västrik silmatorkava aukartusega meie päevini säilinud suuska, mis kunagi kuulus Middendorffile. Lai nahaga kaetud laud viib mõtted arvukale Põhjala uurijate seltskonnale, kes rühkisid kujutlematult rasketes oludes enda ette sätitud sihtide poole. Enamasti oli sihiks jõuda sinna, kus keegi varem polnud käinud. Või vähemalt keegi kolleegidest, kohalikud rahvad siinkohal arvesse ei läinud. Middendorffi radadel liikumine aitab kindlasti taaselustada neid aegu. Ehk uuesti läbi elada ka osakest avastamisrõõmust, mida kogesid kunagi need vaprad mehed? Kindlasti vajab A. T. von Middendorff vaatajale ka veidi põhjalikumat tutvustust ja seda film ka pakub. Tegu on väga tihedalt Eestiga seotud mehega, kes kasvas lapsena üles Pärnu-Jaagupi lähistel Pööraveres, õppis Tartu ülikoolis ja elas kogu oma elu viimase poole Valgamaal Otepää lähistel Hellenurmes, kuhu kuulus teadlane ja maadeuurija on ka maetud. Nii Pööravere kui Hellenurme mõisapargis kasvab siiamaani tema enda Kaug-Idast ja mujalt kaasa toodud eksootilisi puuliike, eelkõige nulgu ja seedermändi. Sellisegi seose leiame Middendorffi uurimisreiside ja Eestimaa vahel! Ning kindlasti väärib märkimist ka tõsiasi, et akadeemiku ema Sophie Amalie (Maali) oli eesti verd, Klooga mõisa pärisorja perest võrsunud naine. Filmi selgrooks on kaks pikemat suvist retke Taimõrile. Peategelasteks on kaks mõnevõrra erinevat reisiseltskonda, ent kindlasti ka poolsaare põliselanikud ja ürgloodus. Esimesel suvel aerutavad kummipaatidel mööda Taimõri jõgesid ja järvi botaanik Jaanus Paal, zooloog Ivar Jüssi ning filmi autor Riho Västrik ja operaator Arvo Vilu, kelle jaoks loodusfilmide tegemine pole mingi uudis. Nüüdisaeg ja pooleteise sajandi tagune Taimõr saavad kokku Middendorffi reisiraamatust loetud lõikude kaudu. Tänapäeval toimuvat kommenteerib Riho Västrik ise ja antud juhul näib see olevat igati õnnestunud otsus. Kõrgelt koolitatud näitleja hääl, mis enamasti kipub ka tõsielufilmide puhul teatraalseid toone võtma, poleks tõenäoselt selle filmi puhul just kõige parem lahendus. Kindlasti tuleb tõdeda, et film on väga informatiivne. Vaataja teeb tutvust Middendorffiga ja saab korraliku ülevaate tundraloodusest. Arvo Vilu kaamera jäädvustab kõik tähtsamad tundraasukad ja sealsed maastikud, mis kahtlemata on väärtus omaette. Mõtlemapanev tegelane on ka ootamatult filmirühmaga liitunud nganassaani šamaanide järglane Lotumjaku, kes pakub ennast giidiks. Hoolimata oma kuulsatest ja varemgi filmis esinenud vanematest ja sugulastest, on isehakanud giid kaotanud nii oma väe kui suure osa väärikusest. Ega ei saagi päris hästi aru, kas filmi tegijad peavad toda “taevast kukkunud šamaani” kingituseks või pigem segavaks faktoriks. Oluliseks lisamaterjaliks filmile on paarikümne aasta eest moskvalase Juri Simtšenko filmitud kaadrid Lotumjaku eelkäijate rituaalsetest esinemistest, samuti kaadrid nganassaani kommetest viia kadunukesed tundrasse ja jätta nad koos teise maailma kaasa antud panustega sinna. Ajad on aga muutunud ning kunagine rändlev ja uhke rahvas on omandanud koloniseerijatelt pea kõik halva, mis viimastel vähegi pakkuda. Ja ega see kohastuminegi kulge paikse eluga valutult ja lihtsalt, tegemist ju ikkagi eelkõige sulandumisega võõrasse rahvasse, kultuuri ja maailma. Filmi teises osas seikleb Taimõri tundras juba hoopiski rahvusvaheline meeskond, Moskva filmitegija Vassili Sarana koos oma abilisega ning Riho Västrik ja Arvo Vilu. Nendegi teekond kulgeb Middendorffi jälgedes mööda tundrajõgesid Põhja-Jäämere poole, sinna, kus viimases jõesuudmes asub Baeri saar. Sellele saarele andis omal ajal nime Middendorff, avaldades nõnda austust oma õpetajale ja soosijale Karl Ernst von Baerile, tänu kellele noor teadlane sai üldse võimaluse sõita kaugele Põhja-ekspeditsioonile. Kõrgtundra suvi on aga lühike ja juba juuli lõpus hakkab langema esimene lumi. Kaamera on seekord tabanud väga hästi matkajate meeleolu. Tormituul ja üha jäisem ilm kahandavad iga päevaga nende šansse oma plaan ellu viia. Nad jätkavad üha murelikumalt, kuni lõpuks tuleb tunnistada, et Baeri saar jääb seekord nägemata. Suur sini-punakirju helikopter viib rännumehed tagasi “suurele maale”. Materjal on siiski kogutud, matkateede veerest on leitud väga palju sellist, millele Middendorff omal ajal tähelepanu juhtis, ja on leitud ka palju sellist, mis räägib vahepealsete muutuste kohta selget keelt. Pole põhjust pettumuse väljendamiseks ja seda ka filmi pildikeel ei tee. “Middendorffi jälgedes” on nõudnud palju aega ja vaeva. Filmitegijad on seadnud endale kõrge sihi nagu omaaegsed maadeuurijadki. Visadusega on töö viidud lõpule ja tulemus väärib kahtlemata pingutusi. Film on sorav, kui niisugust sõna üldse kinopildi kohta tohib kasutada, nii jutustus kui pildikeel on kaasakiskuv. Hoolimata dokumentaalse filmi kohta ebatavalisest pikkusest, (80 minutit), ei hakka seda vaadates kordagi igav. Pigem on lõpuks kahju, et näe, ongi nüüd matk sellega otsas. Filmi lõpus selle teose põhilise loomismootori Riho Västriku ilme järgi sai mulle aga üsna selgeks, et sellega reisimine, kaamera käes, küll ei päädi. Tuleb minna taas, kas siis kellegi jälgedes või mitte, see polegi oluline. Reisimine võib vahel olla ka lihtsalt olemise viis.   53. Kitarriga muusik helide võluilmast tähistab kogu elu. - Immo Mihkelson, Postimees 26.06.2006. Riho Sibul ei nurise, sest kui juba on kord valitud muusiku elutee, siis tuleb sellel ka püsida. Pealegi on Sibul enda sõnul saanud alati arvestada sõprade abistava käega. Foto: Raigo Pajula Kitarriga muusik helide võluilmast tähistab kogu elu 26.06.2006 00:01 Immo Mihkelson Kuigi Riho Sibulat peetakse intellektuaalseks rokkmuusikuks, möönab ta ise, et ei tea muusika intellektuaalsusest suurt midagi. Sibula sõnul ei tähenda päris rumalusteta laulmine veel intellektuaaliks olemist. Näete end praegu muusikuna või peaks mõnda teist sõna kasutama? (Naerdes.) Et muusik, kes on teel inimeseks saamise poole või? No üldiselt käib see, millega tegelen, muusika alla... Enamasti. Ma ei mõtle päevast päeva, kes ma olen, kuigi mõnikord esitan endale selle küsimuse küll. Viimasel ajal olen olnud sõprade ja tuttavate igasugustes ettevõtmises põhiliselt külaline. Tänu Ultima Thule uuele plaadile on ka Thule-mänge olnud ning päris palju mängime ja improviseerime koos Robert Jürjendaliga. Suvine aeg on mõnes mõttes õnneks, mõnes mõttes kahjuks päris töine. Seepärast ütlengi, et loodan, et saan sügisel hakata taas oma plaati tegema. Neljandat enda nime all. Robertiga koosmängimistest on ka plaan plaat teha. Augustis tuleb meil seitse kontserti, mille üles lindistame. Selline on minu hetkeseis. Mis muusika see on, mida te Jürjendaliga kahekesi mängite? Osa sellest sünnib kohapeal, mõned laulud ja lood on Robi tehtud, mõned aga minu omad. Vahel tulevad need kohapeal sündinud asjad väga hästi välja ja vahel... tuleb teistmoodi välja. Alustasite tänavu? Ei, päris mitu aastat oleme teinud. Nii iseenesest tuli, et ma algust ei mäletagi. Võib-olla minu esimese plaadi ajal, aga äkki juba varem. Me mängisime 1980. aastate lõpus ju sellises omapärases ja üürikeses ansamblis nagu Pajuke. Mitu aastat räägime omavahel, et võiks Pajukese korraks taastada, aga jutuks on see jäänudki. Kas muusikuna äraelamine on raskemaks ka läinud? Heledamaid ja tumedamaid hetki on alati, aga ma vahel mõtlen küll, et kui saaks valida, teeks vähem neid väsitavaid öiseid klubimänge, mis Eestis algavad millegipärast südaööl. Teisest küljest oleks patt nuriseda. Kui see on su amet või elulaad – või mis kõlavaid sõnu veel võib kasutada... kutsumus –, siis tee seda. Ja sõbrad on mind alati aidanud, kui nüüd küsimuse juurde tagasi tulla. Teid peetakse intellektuaalseks rokkmuusikuks. Kõrtsi sellega eriti ei seosta. Noh... Mina... Ma ei tea... Võib ju ironiseerida, et mis see intellektuaalsus rokis on? Et laulan kvantmehhaanikast ja refräänis dada dada derridaa? Mul tuleb meelde lõik Thomas Manni «Võlumäest», kus üks tegelane ütleb, et kirjandus peab käima enne muusikat, sest muusika üksi on ohtlik – «Ja teile, härra insener, on ta eriti ohtlik.» Ma ei tea muusika intellektuaalsusest suurt midagi. Kunagi arvasin ehk rohkem teadvat. See, kui sa päris rumalusi ei laula, ei tähenda veel, et oled intellektuaal. Ja intellektuaalid võivad ju ometigi punkbändi teha. Aga mis seal salata, mulle meeldib peenekoeline muusika rohkem. Kuid bluus võib samuti väga peenekoeline olla. Sügisel möödub 30 aastat sellest, kui Magnetic Bandiga esimest korda suurele lavale läksite. Kas tähistate seda? Kas see ikka on nii tähistamist väärt? Ma ju kogu aeg tähistan... Kui mõne aja pärast 50 saan, siis ehk midagi? Ja Thule saab järgmisel aastal 20. Ja nostalgiat oma rokimineviku suhtes teil ka ei ole? In Spe, Venemaal tuuritamine... Jah, ma pole päris see tüüp, kes käib rongijaamas «seda» lõhna nuusutamas, nagu ma tean, et mõned enam-mitte-gastroleerivad-artistid teevad. Ma ei võitle oma nostalgiaga, olen suutnud sellesse rahulikult suhtuda. Kuigi näiteks Jaak Joala ja Virmaliste lugu «Ainult sul» tekitab hinges kummalist kripeldust. Ilusaid aegu on olnud ja olen paljude ilusate inimestega kokku sattunud, heade muusikutega olen koos mänginud. Kui teil mõned aastad tagasi kitarr ära varastati, tahtsite seda nii väga tagasi, et jäi tunne, nagu seoks teid midagi erilist. Kas kitarril on hing? Sellele, kes usub, on kõik võimalik, öeldakse Raamatus. Emotsionaalne side oma pilliga on ju loomulik.... Augustis tuleb Eestisse üks 1970. aastate progerokipõlvkonna väheseid tegutsevaid esindajaid Robert Fripp. Kas lähete kuulama? Muidugi lähen. Ta on mulle läbi aegade tähtis olnud. Tahaksin küll öelda, et olen temalt midagi õppinud, aga ma pole päris kindel. Kunagi ta kirjutas, et King Crimson on vaimne distsipliin. Üks luulerida tuleb meelde, Heiti Talvik: «Meie kohus on sundida saledasse stroofi elementide pime raev...» Crimsonit see vist iseloomustaks. Fripp ei vahi tagasi, nagu paljud seda teevad. Ta ei pea vastu tulema publikule, kes ikka ju tahab, et ole see, kes sa OLID. Mida huvitavat olete viimasel ajal lugenud või vaadanud? Joseph Heathi ja Andrew Potteri «Rebel Sell» sellest, kuidas kontrakultuurist saab alati tarbekaup. Siis olen huviga lugenud ajakirjast Jazzwise Stuart Nicholsoni artikleid. Vassili Aksjonovi «Moskva Kva Kva» ostsin just... Veel olen avastanud, et vaatan viimasel ajal päris palju televiisorit. Vene kanalilt on igal teisipäeval Viktor Jerofejevi saade «Apokriiva», Mezzot vaatan. Mašina Vremeni kontserdil käisin – väga meeldis. Aga internet, see uus meedia? Mitte eriti. Vahel käin siiski vaatamas, mida Fripp oma veebipäevikus kirjutab. Jeff Becki kodulehel käin. Hiljuti sain endale Gentle Gianti DVD «Giant in a Box». Ja ma olin sellest nii vaimustuses, et läksin uurima ansambli kodulehele, mis infot seal DVD kohta leidub. Seal leidsin alamrubriigi «Gentle Giantiga seoses olev muusika» ja sellest viite In Spe esimesele plaadile (In Spe ise oli aga omal ajal üks Ime). Lugesin sealt – ja see tegi tõeliselt rõõmu –, et ma olevat tähelepanuväärne kitarrimängija, või kuidas see sõnastus seal päriselt oligi. Innustus kulub igaühele ära. Riho Sibul • Riho Sibul on mänginud ansamblites In Spe, VSP Projekt, Kaseke, Ultima Thule, osaleb ansamblis Eesti Keeled. • 1986. aastal tegi lühikese instrumentaalloo «Kuulaps», mis hiljem on mitme küsitluse põhjal valitud üheks Eesti kõigi aegade paremaks muusikapalaks. • Kolm sooloplaati: «Poeet külmetab klaasmäel» (2000), «Jahe sinine» (2003) ja «Must» (2004). Arvamus Robert Jürjendal, kitarrist Riho on üks minu vähestest muusikutest sõpradest, kes helidemaailmas piiranguid ei kehtesta – tema jaoks on ühtviisi olulised nii abstrakt-muusikaline müra kui uje otsiv meloodiakaar. Ilmselt tuleb see sellest, et ta peab väga tähtsaks laulutekstide sisule reageerida. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Riho on luuletaja muusikas. Raul Vaigla, bassist Keeruline on Riho kohta midagi kohe öelda. Mina tunnen teda alates 1985. aastast, kui mängisime koos Jaak Joala ansamblis. Me võime ju küll arvata, et tunneme inimest hästi, kui teame teda pikka aega, aga Riho puhul on selgelt tajutav, et temas on varjatud külgi. Kõrvalt võib näiteks tunduda, et ta on kinnine ja pole suhtlemisaldis. Aga mina tean teda sooja ja mõistva inimesena, hea sõbrana. Mis puutub temasse kui muusikusse, siis on ta Eestis üks ainulaadsemaid kitarriste, kelle juured on 1960ndate lõpu, 1970ndate alguse muusikas. Ta oskab väärtustada vana kooli kitarriste ja ühendada nende muusikat tänapäevaga. ^ 54. "Väärikuse mõõt" - Toomas Tiivel "Eesti Ekspress" 20.07.2006. Tavapärane on kuulda ütlemisi – käitus väärikalt, on väärikas inimene, oli väärikas vastuvõtt. Lahkus väärikalt. Sting laulab “An Englishman never runs..” Öeldakse, et “tõeline professor jääb ka maanteekraavis professoriks, daam on alati daam. Samas, enesekindel uusrikas võib kanda kõige kallimat ülikonda ja sõita kõige uhkema autoga, ta jääb ikkagi....”. Väärikus on ilmselt seotud au mõistega, eeldab inimeste püüdu käituda oma ühiskondliku seisundi ja ea kohaselt ning ka nõudmist olla koheldud sellele vastavalt. Kas on võimalik väärikust mõõta ja hinnata? Kas viisakas olemisest piisab, et olla väärikas? Minu praegusel töökohal diplomaadina küsitakse tihti, kuidas peab korraldama midagi, kuidas on õige? Arvan, et tegelikult mõeldakse, kuidas oleks väärikas korraldada, olla, küsida? Tundub, et kõige keerukam on jääda väärikaks, olles äkitselt ja teenimatult saanud kõrge koha peale või rikkaks – kohe kuidagi ei tule välja. Ka vananeda on väärikalt raske. Inimesed ei “leia väärikust üles” sattudes ise teenindaja või korraldaja rolli, ehk siis, kui pead aktiivselt suhtlema väga erinevate inimestega. Küsimus on vast ka selles, et Eesti ühiskonnas puudub käegakatsutav ja üldaktsepteeritav väärikuse mõõdupuu. Meie kujunemisolusid arvestades, eriti viimasel ajal, on see ehk ka arusaadav. On ju lõputult jahutud eetikakriisist, väärtuste ähmastumisest ühiskonnas, kuid ei suudeta selgemalt seletada, milles see just väljendub ja mis on selle põhjused ning ka võimalik ravi. Enamasti on silmas peetud liigahnet rikastumist. Samas on rikastumine olnud põhiline edu mõõt, rahaline kapital on määranud ka sotsiaalse kapitali. Haridust on võimalik osta, saamata aru, et haritusest jäädakse ikka ilma. Ühiskonnas kas puudub üldaktsepteeritav väärikuse mõõdupuu või rakendatakse seda silmakirjalikult: öeldes, et ega villa Marbellas ja jaht pole elus peamised väärtused, aga sisimas usutakse, et on ikka küll. Jaapanis on väga väärikad teetseremooniad, Indias – Hiinas jällegi väga väärikad budistlikud templitseremooniad. Kindlasti peetakse väärikaks vastuvõtte ja õhtusööke, mida korraldab Briti kuninganna oma lossides. Ka neil, kes on ainult filmides näinud indiaanipealikke, on ettekujutus, et pealikute käitumine ja hoiakud on kindlasti väärikad. Väärikas on audoktorite promoveerimine Tartu ja Lundi Ülikoolis. Kui keegi püüab kusagil mujal neid tseremooniaid järgi teha, kas ei ole oht muutuda ka ükskõik kui täpse kopeerimisega hoopis naeruväärseks? Väärikusele hinnanguid anda on paraku parajalt keeruline. Nii loodus kui ka kultuurid on aga erinevad, on mitmekesised. Oleks parajalt igav, kui kõik käituksid väga kindlate mallide ja reeglite järgi ning puuduks igasugune isikupära. Samas nii oma mugavuse kui ka teistele asjade kergemaks tegemise mõttes on nii looduses kui ka erinevates kultuurides välja mõeldud/välja kujunenud teatavad märkide süsteemid – mis ja millises järjekorras midagi tähendab. Muidugi peab vastuvõtjapool olema lugemisvõimeline ja tundma ka teise – s.o saatja keelt. Mingi piirini peab teineteist mõistma, et hinnata, kas toimuv on viisakas või väärikas. Tihti on naeruväärsed paljude silmis nii inimesed kui riigid, kes “elavad üle oma võimete” – ehitavad losse, korraldavad pompöösseid vastuvõtte ja sõidavad uhkete autodega, samal ajal kui ümbruskonnas valitseb puudus elementaarsetest asjadest. Seda laadi näiteid pole vaja kaugelt otsida. Vaadake kas või “lollideküla” Rannamõisa pangal või uhkeldavaid klantspilte seltskonnaajakirjanduses. Või loosungeid “raha eest saab kõike!” või “osta see, sest sa väärid seda!” – välja kukub see enamasti nadilt ja naljakalt. Arvatakse, et riikidevahelise suhtlemise protokolli alged on tekkinud kas monarhistlikes õukondades või religioossete tseremooniate käigus. Eelkõige ikka selleks, et juurdetulnul ja külalisel oleks lihtsam toimuvat mõista ja vajadusel leida oma koht kõiges selles. Kujunenud tavadel oli oma osa ka inimeste väärikuse kaitsmisel. Nende tavad formaliseeriti ja võeti vastu Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon. Igasugused etiketi- ja protokolliraamatud püüavad igaüks oma kandi pealt õpetada viisakust ja kombeid. Kui aga lugeda sada aastat tagasi kirjutatut, on see tihti koomiline. Vist õnneks! On üks kunagi räägitud lugu kolmest riigipeast, milles üks teadis üsna täpselt, kuidas protokolli järgi on ette nähtud, aga käitus suhteliselt ettearvamatult. Kõik said siiski aru, et tegelikult oli taustaks üsna hea lastetuba ja kaasasündinud väärikus. Teine ei teadnud eriti täpselt, aga oli kuulekas õpilane, küsis alati ja käitus vastavalt. Kolmas aga oli arvamusel, et teab ise kõige paremini ja nii tegigi. Kes siis mida saavutas ja kellega? Viisakus on kindlasti õpitav, seevastu väärikus – lugupidamine iseenese suhtes kõige paremas mõttes – kas siis kujuneb või ei kujune. Väärikus oleks seega põhiliselt enesekeskne psüühiline või füüsiline hoiak, mida vastav isik või grupp enesele kohaseks peab, mis ei alanda, ei muutu pompöösseks. Väärikus on sügavalt sisuline, kaasasündinud algega ja arendatav, selles väljendub inimese subjektiivne enesehinnang ning ka see, kuidas ühiskond seda seisundit väärtustab. Väärikus on paljuski mitte õpitav, samas kui viisakus on pigem ekstravertne, õpitav nii raamatutest kui keskkonnast ja on vastavas keskkonnas väljakujunenud suhtlemise normatiiv. Väärikas on kindlasti oma kodumaast ja rahvusest lugu pidamine, kohustustest, lubadustest ja ausõnast kinni pidamine. Vahel harva võib see olla ka mitte viisakas. Võiks vist öelda ka nii, et väärikas inimene on enamasti ka viisakas, viisakas inimene ei ole tingimata väärikas. Milline siis oleks soovitus algajale väärikaks saajale? Kas siin ei olegi üks võimalikke vastuseid – olgem väärikad, kuid jäägem viisakalt iseendaks! Toomas Tiivel on bioloog ja suursaadik. ^ 55. IKKA PEAB SAMBAT TANTSIDA SAAMA. Hardi Volmeri veetav vokaalinstrumentaal- ansambel Singer Vinger peab 20. sünnipäeva.- Tõnu Kaalep Eesti Ekspress 20.07.2006. Aga mina ka ei teadnud, milline Hardi Volmer tegelikult välja näeb, kui Eesti Riikliku Kunstiinstituudi bänd Turist mingil 80ndate esimese poole suveõhtul Viljandi lauluväljakul esines. Habemega noorepoolne mees laulis, hoides käes kladet või kirjaplokki laulusõnadega. Pärast levis üsna veenev kuulujutt, et see polnudki Volmer, see oli asendaja, ilmselt praegune kuulus maalija Jaak Arro. Prille tal vist polnud jah. Hardi Volmer oli juba siis kuulus. Ma olin liiga noor ja provintslane selleks, et näha igasuguseid atraktsioone ette võtnud grupeeringu Päratrust või Turisti tähtsaid etteasteid Tallinnas, Eesti rockkultuuri, absurditeatri, amatöörfilmi või varase performance'i 80ndate alguse seisu võib-olla olulisi koostisosasid. Ja kui Turist Viljandisse jõudis, oli perestroika juba peaaegu alanud.... Kuid tänavu suvel tähistab Päratrusti ja Turisti otsene järeltulija Singer Vinger oma kahekümnendat aastapäeva. Hobibändi, mis sest, et väga kuulsa kohta on seda ikka palju ll. Kui ma Hardi Volmerile teisipäeva lõuna paiku helistan, on ta kuskil leviaukude ja Vene piiri vahel Setumaal. Koos Ain Mäeotsaga tehtav muusikaline mängufilm Setu lauluemast Hilana Taarkast vajab võttekohti ja stsenaarium viimistlust. Tüüpiline intervjuu jääb tegemata. Kõik on täpselt nagu nukufilmilavastaja, mängufilmilavastaja, teatrikunstniku ja Kunstiakadeemia õppejõu Volmeri meediaimago seda pakub: erinevad tööd ajavad üksteist taga, vahele jäävad harvad Singer Vingeri kontserdid, nii palju kui "äralõhutud" - nagu Volmer ise väljendab - hääl lubab. Erinevalt tüüpinimesest ei varja ta oma tööhulka ja erinevate asjade kuhjumist, tundub mulle. "Ma olen püüdnud elu enda jaoks rõõmsaks teha," kommenteerib Volmer ja räägib, kuidas tal on vedanud, sest ei ole pidanud raha pärast iial midagi ebameeldivat tegema. Mul on kahju ühest asjast. Minu arust pole ta pärast Jakob Karu lookeste lahkumist Ekspressi telekavast enam illustraatori või karikaturistina tegutsenud. Volmer ise ütleb, et tahaks maalida, kui aega oleks. Katsume noort juubilari Singer Vingerit lahterdada. Punk, ütleb eestikeelne Wikipedia. No ma ei tea. Lööv ja omal ajal skandaalnegi, nagu punk kui nähtus muidugi oli, aga kuhu jääb kohmakus? Rämedus? Oskamatus pilli mängida? Hardi Volmer seostab pungiga võib-olla algperioodi, kus pillimänguoskust tõesti polnud. "Me olime siiski pigem paroodiabänd," meenutab pealik. "Punk oli pigem nutikate töölisnoorte kui meiesuguste haritlaste ettevõtmine."Kitarrist Mihkel Raud arvab, et bändi muusikalised juured on hoopis 70ndate heavy metalis. See, kui hästi läks Tanel Padaril ja Erkki-Sven Tüüril Õllesummeri juubelikontserdil korda vanade lugude metaliks väänamine, toetab seda mõtet. Või siis see, mis järgnes pungile? Post-punk? Talking Heads kui kunstipärase ja lööva popi esindaja võib ju mõnel puhul isegi meelde tulla, David Byrne ja Hardi Volmer on mingi nurga alt võrreldavalt laiahaardelised ja mida iganes ette võtvad tüübid. Ja vahel tundub mulle, et mängu astub pungi antipood progerock. Midagi konstrueeritut ja teadlikult keerulist. Kuulake Roald Jürlau & Mihkel Raua kitarre ja Avo Ulviku klahve mõnes Singer Vingeri loos, siis saate aru. Vaadake üldisi skeeme, tavapopist hulga keerulisemaid lugude ülesehitusi. Helistan Tõnis Kahule, kes on juba tükk aega süvenenud kodumaisesse muusikasse. "Oma kõrgajal oli Singer Vinger kõlalt peaaegu et kõige moodsam Eesti bänd," räägib kriitik. "Nad kuuldusid kui 80. aastate stiilis post-punk ja "uus laine" ning polnud enam 70ndate keskpaiga eeskujude moodi. Mõnes mõttes see kukkus vist pooljuhuslikult nõnda välja. Lihtsalt selleks, et irvitada tolle sovetliku ühiskonna sotsiaalse absurdi üle, nood vanad mudelid päriselt ei kõlvanudki - vaja oli midagi pilklikumat, toonilt mõrkjamat ja eneseiroonilisemat." Ja kuulake laulusõnu. Ega me ei saa alati aru, millest käib jutt, aga need sõnad räägivad millestki, mis ei ole tavaline poplüürika. Iroonia, hämar huumor, mitmemõttelised vihjed. Midagi, mis sai tekkida vist vaid 80. aastate Nõukogude Eestis, tundub mulle, kes ma kahtlustan juba tükk aega, et iroonia ja mitmemõttelisus on meie hulgast lahkumas. Ma ei küsi sõnade autorilt Villu Kangurilt, millest ikkagi räägib võibolla nende kõige võimsam lugu üldse, progekallakuga "Sängselgsilm". On see maskeeritud KGB-vihje või hoopis mingi veider, kergelt pervo erootika? Ikkagi, kas on midagi, mida me ei tea? Hardi elukaaslane, TV-Ekspressi toimetaja Kersti Trull kirjeldab teda kui inimest, kes aeg-ajalt kokandusega tegeldes mõtleb selle käigus pidevalt oma tööprobleemidele. Gurmaanlus on nagu enda väljaelamine. Hardi ei ole enamikus asjades eriline viimistleja, ka koduseid remonditöid tehes lööb vahel teatrikunstniku meetod välja. Küsin Kerstilt, kas ta Singer Vingeri kontsertidel käib. "Väga harva. Aga kui ma vaatasin juubelikontserti, siis üllatusin ise, et fännan nagu teismeline." Ma küsin Hardilt, kas ta tunneb end rockstaarina. "Laval, kui mikrofon on nina ees, tunnengi. Aga paar tundi pärast lavalt alla tulekut läheb üle." Mihkel Raua sõnul on Singer Vinger tegelikult ikka üks vana tudengite sõpruskond, mitte tüüpiline kalkuleeriv bänd. Mis sest, et vaatajale tundub Hardi Volmeri isik hiiglaslik. Singer Vinger on kultusbänd, nähtus, mis toob alati kohale spetsiifilise publiku. Jah, üks leht kirjeldas Singer Vingerit kui 35aastastele mõeldut; nostalgia, igatsus vanade heade 80ndate või lihtsalt nooruseromantika turvalise taasläbielamise või meenutamise järele on muidugi jõud, mis paneb massid liikuma. Õige, kuigi natuke liiga lihtne. Hardi Volmer arvab, et suur osa kuulajaid on tema põlvkonnakaaslased või nende lapsed. Mihkel Raud lükkab kujutluse Singer Vingerist kui nostalgiamasinast ümber. Lavalt on näha igasuguseid inimesi, iseäranis noori. Vanad "protestilaulud" resoneerivad noore publikuga, kuigi ei oska öelda, miks, arvab Raud. Kodumaise poptööstuse tekke järel jääb Singer Vinger jäänukiks üheks teisest ajast, mil kuulus bänd võis olla ka isetekkeline. Ma liialdan, muidugi tekib uusi ja häid koosseise pidevalt ja mõned neist saavad ka üldtuntuks. Näiteks Smilers või Genialistid on oma publikusuhte poolest kahtlemata sama kategooria tegijad, kuid pärit hoopis teisest, uuemast ja rahulikumast ajast. Nende maai l m on teistsugune. Hardi Volmeri eestlauldud projektide puhul mängib aga möödapääsmatult kaasa mälestus stagnast, 80. aastate alguse totrustest, perioodist, kus korraga olid võimul Poliitbüroo gerondid, sinised ja roosad riided, seakõrvad lihaletis, Luksemburgi raadio, peapaelad, KGB ja futupop. Mis saab edasi? Kas 30. ja 40. aastapäeva pidustused tulevad? "Kui midagi hullu ei juhtu, siis jah," ütleb Hardi Volmer. "Murdepunkt on ületatud. Olemata turumajanduse apologeet võin öelda, et tegutseme seni, kuni nõudlust jätkub." Miks minna otse, kui saab ringi? 1977. aastal, kui tutvusin Hardiga, läksime novembri lõpul temaga koos külla Vilele (Villu Kangur). Vile sai nimelt kahekümneseks. Sel ajal sõitsid praeguse kolearhitektuuri (Viru keskus) kohalt marsruuttaksod ehk kutsikad ja sussaanin Volmeri eestvõtmisel istusime ühte neist. See oli nr 2, mis sõitis Pirita-Kosele. Volmer loomulikult jäi koheselt magama (olime eelmisel ööl veidi pidutsenud). Raputasin ta ärkvele, kui olime jõudnud üles Lasnamäele. Volmer hindas kiiresti olukorda ja nõudis kõlaval häälel peatust. Lahkuva marsa tagatulede valguses adusin meid seisvat keset tühermaad. Volmer fikseeris ära taamal Nõukogude sõjaväe lokaatorid ja näitas suuna kätte. Komberdasime lokaatorite suunas ja sealt avanes meile vaade kaugusesse ja sügavusse. Seisime nimelt Lasna- ja Maarjamäed eraldava pankranniku serval. Vile maja oli all ja väike. Sealt me siis laskusime, kuidas saime, raske on kirjeldada seda libisemist ja korduvat kukkumist. Igatahes olime mingil hetkel Vile juures, läbikülmunud, räsitud, niutsuvad. Läks aega, enne kui retkest üles soojenesime. Siis tutvusin Vilega esimest korda. Ja ei kahetse. Tänu Hardile. Aavo Ermel   56. Etiketist isikukultuseni TOOMAS TIIVEL - Päevaleht 24.07.2006. Kogu maailm on parajal määral korrastatud, suuremalt jaolt loodusseaduste poolt. Samas on parajalt palju ka inimese enda loodud piiranguid, tavasid, norme, mis tihti üle võetud elusloodusest – kõik ikka selleks, et oleks lõppkokkuvõttes lihtsam ja tulemuslikum oma elu selles maailmas elada. Ükski ühiskond ei eksisteeri ilma hierarhiateta ja tsivilisatsioon ilma tseremooniateta. Inimestel on muidugi eri paikades ja aegadel olnud palju nii tseremooniaid, tavasid kui ka hierarhiareegleid (teisisõnu protokolli). Tänapäevasemas mõttes tekkisid ja formaliseerusid need reeglid rituaalse käitumise kohta nii vanades õukondades kui ka ususektides. Rituaalid toimisid mingis mõttes võimsa ja üleloomuliku keskkonna ning ka teiste ühiskonna liikmete kohan-daja ja nende lepitajana. Asjasse pühendatud teadsid neid rituaale, toimisid vastavalt ja said aru ka teiste käitumisest. Kes ise aru ei saanud, nendele olid toimuvat seletamas teadjamehed, tseremooniameistrid ja šamaanid. Koodid meie ümber Selline omapärane sõnumite vahetamise kaudu toimiv lepitus-protsess pole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Kõikjal meie elus eksisteerivad protseduurireeglid ja koodid – avalikus teenistuses, äris, akadeemilistes institutsioonides, ametiühingutes, isegi perekonnas. Mida tehakse, mis puhul tehakse, mis järjekorras tehakse ja kellele millised auavaldused mõeldud on. Seda kõike on näha ka muidugi nii riikide sees kui ka riikide vahel. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud kokkulepped ja tavad, millest kõik aru saavad ja mida kõik tunnistavad, on suureks abiks, et osapooled teaksid, mis on mis ja kes on kes või miks nii tehakse. See oleks nagu raamistik, milles diplomaatilisi suhteid ja kontakte saab toimetada organiseeritud viisil. Kuigi eksisteerivad reeglid, on eri maade tavad – tähtpäevade, ametissepühitsemiste, sündide ja matuste puhul – siiani parajalt erinevad. Mitte teha vigu protokollis ja kohalike hierarhiate tundmisel viibides mingil võõral maal, on seega parajalt keeruline. Peab tundma “koodi”. Rahvuslikke ja paikkondlikke traditsioone tuleb vaatamata protokolli üleilmastumisele arvestada ja nendest tulenevaid kombeid jälgida. Aegade jooksul kujunenud traditsioonid ja arusaamad aktsepteeritavatest käitumisnormidest, mida enamasti antakse edasi põlvest põlve, püsivad visalt rahvaste mälus ning neid eirates riskitakse teisi inimesi, asutusi või riike solvata ja luua suhtlemiseks ebasobiv õhkkond. Sõnum olgu piisavalt lihtne Seega peaks protokoll oma märgisüsteemiga looma eeldused omavahelisteks headeks suheteks. Loomulikult on ka siin vajalik, et saadakse enam-vähem üheselt aru edastatud märkidest – ollakse kokku leppinud “keeles”. Sõnum, et seda mõista, ei tohi olla ka liiga erinev ja liiga uus vastuvõtjale, selles peaks olema piisavalt juba tuttavat, selleks et siis ka ülejäänut mõista. Juba kahe inimese suhtlemisel edastatud sõnumi sisu muutub, kui see ühelt teisele kandub, tõlkimisega edastatud sõnum võib olla algsest täiesti erinev – mängu tulevad tõlgi teadmised ja keeleoskus. See, et eksisteerib taoline eri kultuuridest ja keeltest tulenev mitmekesisus, on kahtlemata vajalik, kas või seepärast, et saada uusi ideid. Üsna nukker oleks selline maailm, kus kuhu ka ei läheks, ees ootaks vaid üks ja seesama Viru keskus või McDonalds. Protokolliks võiks seega pidada hierarhilist korrastatust – vormi, samas ka heade kommete ja tavade väljendust rahvaste vahel. Kuid protokollilised vääratused ehk tavatu käitumine võib olla tingitud lihtsalt tähelepanematusest või vähestest kogemustest ning mõlemapoolne mõõdu- ja taktitunne on siin inimliku tarkuse näitajaks. Ainult erakordselt arenenud või siis väga primitiivne inimene saab kohe kõigest aru ja teeb sellest ilmeksimatuid järeldusi. Samamoodi kui viisakus on iga-päevase elu üks põhireegleid, on protokoll käitumisjuhiseks riikide valitsustele ja nende esindajatele nii ametlikel kui ka tihti eraelulistel puhkudel. Protokolli piirid Kui kaugele aga võib protokolli ja üldse reeglistamisega minna? Briti suursaadik Sir William Temple on öelnud: “Tseremooniad on selleks, et hõlbustada asjaajamist, mitte selleks, et seda pidurdada” – kui protokoll ja tseremooniad muutuvad asjaks iseeneses, siis sellega on kaotatud arukad proportsioonid vormi ja sisu vahel ning diplomaatide tuntud lause “see ei ole minule vajalik, see on mu riigile vajalik” võib kaotada sisu. Aga eks see ole ka vana ja üldtuntud tõde, et arengupeetusega või totalitaarsetes süsteemides, olgu nendeks siis diktatuurid riikide tasemetel, asutustes või mujalgi, kaotatakse proportsioonitunnetusega ka väärikus ja sisu ning peatähelepanu läheb pompöössele arhitektuurile, monumentidele, paraadidele ning tseremooniatele, mis võivad küll laiadele massidele hästi peale minna, mida toetab meedia, kuid mis on muidu õõnsad ja tekitavad aastate möödudes parimal juhul muigeid. Meenutagem kas või kohustuslikke kontsert-aktusi või punaparaade lähiminevikust. Väga jäik protokollile rõhumine nii diplomaadi kui ka suvalise ametniku või lihtsalt lähedase või tuttava poolt on aga enamasti selge märk sellest, et tal on kas väga vähe või ei ole üldse midagi olulist öelda, edastada või saavutada. Louis XIV rõhutas etiketist kinnipidamise vajadust poliitiliste motiividega, väites, et lihtrahvas, tungimata riigiasjade sisusse ja riigimeeste tegudesse, otsustab nende üle selle põhjal, mida ta näeb: käitumise ja tseremooniate põhjal. Valitsemise ja domineerimise vahendina suurendab etikett riigipea isikukultust, tugevdab tema autoriteeti ja äratab lihtrahvas aukartust oma valitsejate suhtes. Siin tekibki küsimus: millist võimu keegi vajab, olles valitseja kas siis riigis, ettevõttes või perekonnaski? Kõikide ettekirjutatud reeglite kiivas järgimine ei ole kindlasti märk arenenud ja sügava sisemise intellektiga inimestest ja see võib viia lähedaste ja sõbralike suhete tekkimise küsitavaks ning võib loodetud kasu asemel tegelikult palju kahju tuua. Seega võiks öelda, et vaatamata oma reeglite keerukusele, on protokoll ikkagi selleks, et inimeste ja riikide vahelisi suhteid vormiliselt lihtsustada, võimaldades sellise keskkonna kujundamist, milles suhtlevad osapooled tunnevad end dialoogis olevate võrdsete subjektidena ja kus eksisteerib vastastikune austus ja mõistmine. Toomas Tiivel   ^ 56. Kunstinäitus Blended põhjarannikul - Toomas Tiivel Virumaa Teataja 29.07.2006 00:01 Kunstinäitusel pealkirjaga “Blended X”, mis on avatud Karepal Kalame talumuuseumis (kunstnik Richard Sagritsa ateljeemuuseum), Vainupea kirikus ja Käsmu meremuuseumis tänasest kuni 19. augustini, on väljas kaheksa kunstniku tööd Eestist ja Lätist. Nendeks on Helje Eelma, Ivars Heinrihsons, Helena Heinrihsone, Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Lemming Nagel, Tiit Pääsuke ja Vaike Pääsuke. Kohaks, kus see mingis mõttes kõik alguse sai, oli legendaarne Kuku klubi Tallinnas, aastakümnetepikkuste traditsioonidega poolkinnine klubi Vabaduse väljakul, kuhu lisaks kunstnikele, kirjanikele, muusikutele, näitlejatele ja arhitektidele pääsesid ka teadlased. 80. aastatel oli klubi loominguliste inimeste kooskäimise kohaks – need kontaktid rikastasid osavõtjate vaimu- ja hingeelu. Sealsamas Kuku klubis kavandas Viskiklubi 1995. a Riias Läti väliskunsti muuseumis esimest suuremat üritust, näitust nimega “Blended”. Vaidlusel selle üle, mis ühendab kuut eesti tunnustatud maalikunstnikku - Jaak Arrot, Kaarel ja Mari Kurismaad, Epp-Maria Kokamäge, Lemming Nagelit ja Tiit Pääsukest - peale selle, et nad on Eestist, ning miks nad peaksid esinema ühel ja samal näitusel, pakkus Lemming Nagel, kes samuti ei salli “kooris maalimist”, välja idee, et “meid ühendab väga heade ja huvitavate töödega esinemine”. Nii jäigi. See, et mõte osutus elujõuliseks, selgus järgnevatel aastatel, kui esineti erinevate koosseisudega ja korraldati “Blended II” - Helsingis galeriis Tokoi, “Blended III” - Haapsalu linnagaleriis, “Blended IV” - Kärdlas Hiiumaa maavalitsuses, “Blended V” - Sillamäe linnamuuseumis, “Blended VI” - Valga linnagaleriis ja “Blended VII” - Võru linnamuuseumis, “Blended VIII” Stockholmis Eesti Majas, “Blended IX” Tallinna ja Stockholmi vahel kurseeriva parvlaeva Victoria konverentsisaalis. Et Viskiklubisse kuulub loomeinimesi mitmelt alalt - muusikuid, näitlejaid jne -, on “Blended” üritustel alati lisaks kunstinäitusele ka midagi muud: kontsert, teaduslik ettekanne, mõni muu üllatus; esinenud on tihti Riho Sibul, Erkki-Sven Tüür, Arvo Haasma, Sven Grünberg, Roald Jürlau, Hardi Volmer, Sulev Teppart, Mart Laar, Emil Urbel, Taso Mähar jt, kes samuti kuuluvad klubisse UBC. Miks “Blended” - segu? “Blended” on mitmete asjade nimetus (nagu näiteks ka tubakas ja viski), kus väga headest algkomponentidest saadakse teatud kombineerimise ja segamise käigus uus kvaliteet. Miks ei võiks seda kasutada ka kunstnike loomingu puhul? Olgu see praegune näitus ühtlasi kummardus põhjarannikul asuvale Rutja külale, kus 17 aastat tagasi, 23. septembril 1989. aastal asutati Uisge Beatha Club ehk Viskiklubi (UBC). Seda päeva on klubi samas kohas ka enam-vähem igal aastal suure pidulikkusega tähistanud. Muu hulgas on kohapeal korraldatud näitusi ja kontserte, rajatud UBC III tammeallee ja paigaldatud legendaarse piirivalvekoera Dembl hauale plaat. Nautigem siis seekord kõik koos säravaid töid tunnustatud kunstnikelt Põhjarannikul Rutja külas ja nii ida kui ka lääne pool. Toomas Tiivel, bioloogist suursaadik   58.ANDRES LANGEMETS: Üleolevus ja juhuslikkus 28. august 2006 Päevaleht Kuigi tavalised valijad ei saa presidendivalimistes otseselt osaleda, vaid peavad leppima juba valitud rahvaesindajate otsustega riigikogus ja võib-olla ka valijameeste kogus, tehakse nad ajakirjanduse ja valimiskampaania kaudu ikkagi justkui osaliseks. Nagu poliitikud peavad presidendivalimistel juba silmas järgmisi riigikogu valimisi, nii peaksid valijadki presidendivalimistele eelnevatel riigikogu valimistel mõtlema võimalikele presidendieelistustele. Üsna loomulikult ei suuda aga valijad nii kaugetele ja ebamäärastele asjadele mõelda. Kõige selle tõttu on presidendivalimised ja sellega seotud kampaania üks Eesti poliitika mõttetumaid tegevusi. Erakondade poolt pakutavad kandidaadid kerkivad enamasti ei-tea-kust, nende esitamist pole kuigi sisukalt põhjendatud ega selgitatud. Ja areeniltki kaovad nad pisitasa niisama salapäraselt ja arusaamatult. Riigikogus ja valijameeste kogus toimuvad protseduurid on teada ja seaduses kirjas, aga kõik, mis enne seda, on puhas koridoride ja tagatubade ekvilibristika. Kui mõtlen kevadel välja hüütud ja tänaseks hüljatud kandidaatidele, siis on mul igatahes mitme kena inimese pärast piinlik. Piinlik, et nad lasid endale augu pähe rääkida ja nõustusid üleüldse poliitilistes mängudes tola tegema. Sest nagu öeldud, ajakirjandusel ja üldsusel lastakse mitu kuud hulga inimeste võimeid ja sobivust kaaluda, neid kiidetakse ja halvustatakse ning kogu selle järelekatsumise tulemus pole muud kui puhas null. Ning seesugune tsirkus toimub EV-s juba neljandat korda. Mõni erakond lükkab n-ö esimesse avalikkusvooru lausa küüniliselt tegelasi, kes juba kaugelt vaadates ei saa hellitada lootustki presidendiametile. Nähtavasti saavad nad sellest isegi aru, aga parteitruudusest ei söanda mängust loobuda. Erakonnasõdurite puhul on see arusaadav, aga mingite meelituste ja ahvatluste õnge on läinud ka erakondade väliseid mehi-naisi. Juhuslikud kandidaadid Kogu see seltskond, kes hakkas kevadel Kadriorgu püüdlema, torkas silma äärmise juhuslikkusega, mis ei välista seda, et ükshaaval oli ikkagi tegu kas oma alal või ka poliitikas juba lugupeetud inimestega. Aga just nimelt ükshaaval, omas elemendis ja omal tasemel. Kust on pärit see juhuslikkus? Eks ikka sellest seltskonnast enesest, kes peab end poliitikuteks. Kui jätta kõrvale need üksikud isikud, kes sirgusid poliitikuteks 1980.–1990. aastate vahetuse rahvaliikumiste harjal ja moodustasid esimeste riigikogu koosseisude tuumiku, on ülejäänud juurdetulijad olnud hoopis juhuslikumad kui presidendikandidaadid. Tohutu palju on tänaseks nende hulgas seikluseotsijaid, aferiste ja õnneõngitsejaid, vähe aga neid, keda oma tsiviilelualal võiks pidada edukaks tipptegijaks. Tegu on seltskonnaga, kelle hulgas headel arstidel, juristidel, inseneridel, teadlastel ja kultuuritegelastel hakkab kiiresti ebamugav, sest nemad on harjunud tulemusi saavutama oma ande ja tööga – mitte lobisemise ja kahes mõttes lobiga, mitte partei-, vaid tõeustavusega, ja kes ei oska isegi nii lihtsaid asju kui hooplemist ja valetamist. Esimese vabariigi rajasid ju niisamuti eelmises ühiskonnas sirgunud mehed, isegi tsaariarmee ohvitserid. Kuid nad olid saanud Vabadussõjas karastuse ning pälvinud seega rahva lugupidamise. Polnud neilgi mingit erilist poliitilist ettevalmistust, aga iseseisvusaja lõpuks hakkas juba ilma tegema ka põlvkond, kes oli saanud koolitust riigiteadustes ja õppinud riiklikult mõtlema. Praeguste poliitikute ladvik on enamasti Nõukogude-aegse haridusega, õppinud riigiteadustest vaid punaseid aineid ja pidanud end tänapäevase politoloogia, sotsioloogia ja ehk isegi filosoofiaga pikkamööda kurssi viima. Kuigi seda on märgata vaid ülimalt väheste puhul. Nii riigikogu kui ka kohalike volikogude valdava enamuse moodustavad äärmiselt juhuslikud ja hüperaktiivsed tegelased, kelle poliitilist taset ei tunne sageli isegi erakonnad ise, nagu tõestavad ka pidevad eksimused ja ülehüppamised. Poliitilised amatöörid Otsekui juhuslikkuse krooniks on veel seegi asjaolu, et nii nagu iga valimisega tuleb hulgi juurde uusi nimesid ja nägusid, samuti neid sealt ka ridamisi lahkub. Ülimalt vähe on neid, kelle puhul saab rääkida aastatepikkusest karjäärist, mitme ameti harrastamisest ja poliitilisest tõu-sust. See kõik puudutab ka mittevalitavaid riigiameteid. Ning seda viisteist aastat pärast taasiseseisvumist! Suurematel erakondadel on küll oma noortekogud, kus tulevased poliitikud peaksid küpsema. Peaksid küll, aga tegelikkuses näeme, et nad tõugatakse pooltoorelt tähtsatele postidele, mis eeldaksid poliitilist kogemust ja elutarkust, mida neil pole kuskilt võtta. Kuid erakonnad ei väsi parteidele ustavate, kuid poliitiliselt tundmatute noorukitega eksperimenteerimast. Päris kindlasti ei veena see valijaid, kes oma elukogemuse põhjal on arvamusel, et igal elualal nõuab karjäär nii võimeid kui ka aega ja kogemusi. Nii et kuidas ma saaksin valijana täie tõsidusega võtta presidendikandidaate, kes on kas olnud tublid teadlased, meediakujud, kultuuritegelased vms, kuid kel pole seljataga mingitki poliitilist karjääri ning kelle maailmavaatelistest veendumustest ma midagi ei tea ja kelle võimet riiklikult mõelda pole ma ka kordagi kogenud? Presidendikandidaatide esitamise juhuslikkuses ja kergemeelsuses on midagi, mis kõneleb poliitikute ja erakondade endi suhtumisest riiklikult tähtsatesse ametitesse: “Kuule, tule mängima, meil on üks käsi puudu!” Just presidenditooli suhtutakse nähtavasti eriti üleolevalt ja alavääristavalt. Ka see tekitab piinlikkust. Sest suhtugu Eesti poliitikud või ka valijad presidendiametisse kui tahes joviaalselt ja möödaminevalt, mujalt ilmast Eesti Vabariigi poole vaadates pole tegu siiski kaugeltki tühise asjaga. Et käib keegi tühisus kuskil rahvusvahelisel foorumil ära, loeb tõlgi ja kantselei abiga midagi paberilt maha ja asi ants. Et keegi kuskil ei arutle, kas Eestit esindab tulevikuvaateline võimekas poliitik või endiste aegade poliitiline pensionär, nagu NSVL-is oli näiteks ülemnõukogu presiidiumi esimees või mõnda pisiriiki tagandatud saadik. Aga nagu öeldud, kõik algab juba kandideerimisest ja sellest seltskonnast, kes iseendagi poliitikuks saamisesse on suhtunud täpselt sama üleolevalt kui millessegi juhuslikku. ^   59.Harrastushumanisti kirjand looduse teemal. Lemming Nagel - Eesti Loodus  2006 Kõigepealt nägin esiplaani, siis keskplaani ja veidi silmi kissitades lõpuks ka tagaplaani ning sain aru, et olen sündinud Eestisse. Haljas aas, lambad, järved, veski, taamal mäed – muidugi on see kodumaa, Eesti. Ilm oli ilus ja piima sai ka peaaegu kohe. Mäletan, et väljas oli väga valge – silmad ei olnud veel harjunud nägema. Palju aastaid hiljem lugesin kusagilt, et universumis on üldse valgust (footoneid) miljard korda rohkem kui ainet (nukleone). Kohe pärast sündi ma muidugi nii keeruliselt mõelda ei osanud. Oma pika ja seiklusrikka elu jooksul olen tihti jalutanud mööda looduse õpperadu ja meenutanud, et umbes 11 000 aastat tagasi lainetas siinmail Balti Paisjärv, millel ei olnud ühendust maailmamerega. Jääst sulas aga vett juurde, seda sai üleliia palju ja umbes tuhande aasta pärast murdis jääsegune vesi praeguse Kesk-Rootsi kohal väljapääsu maailmamerre. Maapind hakkas kerkima ja teeb seda tänapäevani (saja aasta jooksul kahe petipaki jagu). Tekkisid saared ja rannik. Tuul tõi kerkivale maale seemneid, nende järel liikusid linnud ja loomad. Algas elusa looduse ajajärk. Tekkisid metsad ja seal hakkasid hulkuma jahikires inimesed. Muide – igasuguse elutegevuse juurde kuulub ka hulkumine. See on nagu aamen kirikus. Aamen on üks lõplik sõna ja kirik on iselaadne torni ja katusega maja, kus ei elata. Rajati metsarajad, võeti kasutusele veeteed. Üks pikemaid oli Peipsi, Emajõe, Võrtsjärve, Tännasilma, Viljandi järve, Raudna ja Pärnu jõe veetee. Vesi voolas Peipsi järvest Pärnu lahte. Isepäine Mulgimaa ajas end aga päris püsti üles ja seetõttu hakkas osa veest voolama tagurpidi Peipsi järve. Ka sellega ollakse praegu juba harjutud. Kõik see kõlab nagu Lõuna-Eesti jõulumuinasjutt, eks ju? Peale turvaliste looduse õpperadade satub inimene ka juhuslikesse kohtadesse, mõnikord lausa võserikku. Ükskord, oodates oma ateljees tavaliselt ühe kindla nurga tagant väljuvat inspiratsioonipuhangut ja teise nurga tagant muusa ilmumist (on ju üldteada, et kunstnik on see hulluke-lollike-ullike-pullike-jobuke-tobuke-jotake ja ei ole iseseisvat mõistust tal), saabus hoopis sõbranna ning teatas, et nii näost kahvatu kunstnik tuleb viia mere äärde ja kohe. Poolel teel palusin auto peatada ja hakkasin üksisilmi lepavõsa vaatama. Oli näha, et aastaajad on vahetunud, ja seekord jälle õiges järjekorras. Oli juba suvi. Ka lepavõsa oli tolmune. Sõbranna arvas, et mul on paha olla. Ei olnud üldse paha. Lihtsalt vaatasin huviga Euroopas ammuilma kaotatud loodusnähtust – võserikku. Selgus, et munakivisillutisega Kütiorust, Munamäest ja Ontikast oleme veel väga kaugel! Pealegi on meie looduskaitsjatel ehk aju suurem ja nõtkem kui lutsukivi. Nii et mõni risti-rästi puudega mets ja soomülgas jääbki ehk meitele. Neid on meile ikka väga vaja. Kas või mälestuseks Balti Paisjärvest ja okupatsioonide-eelsest ajast. Muidugi on loodus rikkalikum kui sada ja võsa. Suvevaheajal tahaks kas või fotolt näha Lääne-Khati emast ilma peata lillat konna, seda kükitavat pahurust. Rikkalikku mõtlemisainet pakuks ka kosmose olme. Kuidas plahvatab täht? Kuidas kaugeneb tühjus? Ja mis imelisi nimetusi on taimedele ja loomadele pandud! Milline võluv bukett saaks ogamaltsast, maasapist, suurest pärlmuttertäpikust, munajast punnteost, kirpvähist, harilikust silinderkärslasest, küürakast harjaslabalasest, ruugest mändvetikast, tähkjast vesikuusest, nõmmesilmikust, tähn-kidaöölasest, pisitiivast ja ädalalillest! Aga pidage meeles, et buketi nuusutamine enne kinkimist raiskab ainult buketi lõhna. Loodus on ratsionaalne ega salli laristamist. Vercors on öelnud, et prantslane hakkab alles siis tõsiselt järele mõtlema, kui talle midagi rääkida muigelsui.   Lemming Nagel (1948) on maalikunstnik ja harrastushumanist. ^ 60. ANDRES LANGEMETS: Eesti rahvusvaheline poliitik 02. september - Päevaleht Sellest, miks Eesti natuke liiga hilja Nõukogude Liidu ikkest vabanes, kõneleb Andres Langemets, kriitik Eesti taasvabanemine sündis ehk 10–15 aastat liiga hilja. Jõudsin Loomingu toimetuses tutvuda päris paljude legendaarsete pagulaskirjanike ja -tegelastega, kuid vanus oli juba teinud oma töö – tänaseks on neist rõõmsate kohtumiste kaaslastest elus vaid vähesed. Kui mitte vanus poleks takistuseks olnud, siis oleksime oma taastatud riiki saanud tegusaid ja läänelikult koolitatud poliitikuid, kes olnuks suutelised veidigi pidurdama üha ilmsemaks saavat postsovetlikku ostmodernismi. Nooremast pagulaspõlvkonnast on EV pärispoliitikasse pidama jäänud ehk ainult Toomas Hendrik Ilves ja Aino Lepik, kuigi katsetajaid on olnud mitmeid teisigi (suure panuse andis 1990. algul Ardo Hansson). Välis-Eestist ajaloolisele kodumaale tulnutel pole olnud kerge sulanduda seltskonda, keda hoiab koos komsomoli- ja malevavendlus, ja seda erinevatest erakondadest hoolimata. Mulle on see mu enda põlvkond vägagi tuttav lausa koolipõlvest peale ning päris isikute haaval mäletan igaühe veneaegseid vingerdamisi-vangerdamisi, nende toonaseid ja tänaseid tõdemusi. Ning mõnigi kord võtab seest õõnsaks, et kuidas nad sellesama suuga söövad, millega kõnelevad? See on midagi hoopis muud kui mõne Jaak Urmeti vanuse epateeriv nostalgia Leberechti ja Stalini järele, kellest nad ju midagi ei tea. See on pigem ikka Sauluste ja Pauluste probleem, kus Saulused pole käinud mingil Damaskuse teel ega ka mingit ilmutust kogenud. Raamatu esimestes lugudes meenutab Toomas Hendrik Ilves oma lähenemist Eestile ja siinsetele inimestele. Ta imestab mitmelgi puhul meie haritudki ekssoveetide viha üle pagulaseestlaste suhtes. Kust on see kadedus- ja klassiviha pärit? Kas nõukogulikust ajupesust? Vist mitte ainult. Kodu-Eesti sõjajärgne suurim traagika oli ju ikka selles, et ligi 20 aastat polnud Eestis eestlastel ei oma kultuurilist ega poliitilist eliiti. Kus ta siin olla saigi, vait ja põlu all pidi ju olema. Kultuur toibus alles 1960. keskpaigaks, poliitikuid ei tekkinud aga ka siis, sest see polnud lihtsalt võimalik. NLKP kollaborandid ei olnud poliitikud, vaid lihtlabased omakasupüüdlikud kvislingid. Tõsi küll, mõni neist kujunes 1980ndate lõpu rahvaliikumiste harjal poliitikuks. Ja tore seegi. Toomas Hendrik Ilves on üks väheseid eesti poliitkuid, kes on leidnud ka rahvusvahelist tunnustust ning kes kuulub tänaste Euroopa ja USA poliitikutega ühtesamasse hariduslikku paradigmasse. Tema välispoliitilistest analüüsidest on näha, et õpinguteaegne lugemus domineerib moeautorite tsiteerimise üle. Ehkki tuleb tunnistada, et just T. H. Ilves oli see, kes soovitas omal ajal Loomingul avaldada Fukuyama värske artikli ajaloo lõpust. 1980ndate lõpul aitasid Toomas Hendrik Ilves ja tema kasutada olnud Raadio Vaba Euroopa rikkalik infokogu harida paljusid pärastisi eesti poliitikuid. Ta andis nõu ka Lennart Merile. Ning ühtlasi jagas oma juhitavas RFE osakonnas tõeseid teateid murrangulistest sündmustest Eestis. Toomas Hendrik Ilvese tekstide võlu on minu jaoks seesama, mis paljude Lennart Meri tekstide puhul – nad on oma vaatenurgalt mastaapsed: iga pisemgi Eesti probleem saab teatava stereomeerilise ilme, paigutub maailma probleemide hulka. Siit puudub just see vallavanemalik politikaanlus, mida Meri täheldas Pätsi puhul ja mis domineerib meil tänases Eestis kahe äsja uhke pakti sõlminud erakonna poliitikas: pisiintriigid riikliku visionäärsuse asemel, politikaanlus ja populism poliitika asemel. Toomas Hendrik Ilvese raamat on kahtlemata valimiseelne üllitis, millest on veidi kahju, sest selline teos tulnuks kokku panna juba varem, rahulikumas keskkonnas. Siit on välja jäänud mõnedki RFE aja olulised kommentaarid, mis on kindlasti kusagil RFE arhiivides alles ja mida kodueestlased pole lugenud, mõni meist on neid ehk paremal juhul kuulanud. Pagulaseestlaste vooruseks on peetud nende keeleoskust ja võimet rahvusvahelistes seltskondades osavamalt suhelda, kui siinsed eksnõugud seda oskavad. See on küll tõsi, kuid olulisem on minu arvates siiski hoopis võime näha Eestit, tema ajalugu ja probleeme korraga nii seest kui ka väljast, võimet asetada meie probleemid maailmapoliitika mastaapidesse, võimet kujutleda Eestit välisvaates ja meile siin võõra pilgu läbi (isegi imelik, et selline võime oli ka Lennart Meri). Eesti vajab sellise võimega poliitikuid märksa rohkem kui üht või kaht meest-naist. Aga hea kui needki on. ^   61. Hirmuste – küla niitude vahel – lemmikpaik mitmele Eesti tippmuusikule. Eesti Päevaleht 12. oktoober 2006. Helilooja Erkki-Sven Tüür, kelle sümfooniat oli mõni nädal tagasi võimalik kuulata ka Stockholmis Bergwaldshalles, elab juba aastaid suure osa oma ajast Hiiumaal Hirmuste külas. Olles küll ise Hiiumaalt pärit ei ole see siiski tema sünnikodu, vaid ta ostis oma Tõrvaaugu talu kümmekond aastat tagasi, kui tolleaegne peremees Kärdlasse kolis. Seal kirjutab ta ka suurema osa oma muusikat. Sellel suvel aga valmis Tõrvaaugu talus uus maja, kus saab olema spetsiaalne stuudio nii muusika kirjutamiseks, mängimiseks kui ka lindistamiseks. Juulikuus külastasid Erkki-Sveni klubikaaslased Viskiklubist. Tähelepanuväärne oli see külaskäik ka veel selle poolest, et Erkki-Sveni talust paarsada meetrit kagusse ehitab tema muusikust sõber ja klubikaaslane Riho Sibul omale maja. Selle valmisega läheb veel aega, kuid seinad (maja on vanadest palkidest, toodud Lõuna-Eestist) on püsti, katus peal ja veel selle aasta sees loodab Riho ka ahjud valmis saada. Ju selles kandis siis on midagi sellist, et Eesti tippmuusikud just selle koha omale elamiseks ja loomiseks valinud on. Hirmuste küla  asub Kõpu poolsaarel Kõpu tuletornist kümmekond kilomeetrit läände. Sinna pääseb mööda vana Kõpu – Ristna kruusateed kas mööda põhjarannikut Kõpu majaka juurest või siis Kalana-Ristna teeristist itta. Seal on võimalik näha ka Hirmuste puisniitu, omamoodi Hiiumaa pärli. Puisniidud on enamasti kujunenud inimtegevuse tagajärjel metsa asemele. Maastikutüübilt on see üks vanemaid, mis tunnistab ühest küljest siinse asustuse pikaealisusest ja teisalt looduse ja siinse külakultuuri tasakaalustatud suhetest. Puisniidud on liigirikkad. Põlistel, ajast-aega kasutuses olnud puisniitudel võib kohata märkimisväärse vanuse ja võraga tammesid, pärnasid, vahtraid ja saari, samuti ka kümneid eri liike rohttaimi. Hirmuste Tõrvaaugu puisniidul kasvavad lisaks veel kuused, kased ja kadakad. Kui vana on Hirmuste asustus? Ajaloolase Aivar Kriiska hinnangul on 1997. aastal leitud keskaegne asulakoht Hirmuste külje all pärit 11.-12. sajandist ja on ühed esimesed inimeste elupaikade jäänused kogu Hiiumaalt. Hirmuste nime seostab rahvaetümoloogia „hirmuga“ või siis nagu Jalaka talu peremees Ülo Pihel räägib: „See tee, mis siia sumbkülasse tuli oli hermus tee, sellest vist nimi Hirmuste.“ On ka teisi variante – 16. sajandi keskpaigast on teada seal tegutsenud üksjalgu ehk uudismaa raadajaid Hinrich ja Bengtt Harmansoni. 1576. aastal kirjutati nende nimed juba Hermeste Benth ja Hinrich ning sama sajandi lõpul esineb nimekuju Hermista. Hirmusteni on sealt ainult aja küsimus. Kogu Kõpu poolsaar on olnud nii meresõitjate kui ka sõdijate huviobjektist aastasadu. Töötavad tuletornid ju seal nii Kõpus, mis paljud hinnangul on üks Eesti uhkemaid ja ka vanimaid, samuti ka Ristnas – Eestimaa läänepoolseimas tipus. Eelmisel sajandil käis sõda Ristnas ja ka Hirmustel nii 1914. kui ka 1941. aastal. Eriti võimas sakslaste rünnak toimus 5. augustil 1914, mille kohta mälestustes öeldakse, et terve Kõpu poolsaar värises. Venelased saabusid Hirmustesse uuesti 1939. aasta sügisel ja asusid kohe ka oma sõjaväebaase ehitama. Rahvarohke oli Hirmuste ka 1944. aasta sügisel, kui Hirmuste metsaveosadamas ootasid paljud põgenikud võimalust pääseda mõnele purjekale, mis lähenesid Ristna tuletornile Hiiumaa põhjarannikut pidi. Järgnevad aastakümned olid need kohad aga tugeva nõukogude piirivalvekontrolli all, piirivalvuriteks ja sõjaväebaaside asukateks enamasti ainult vene keelt kõnelev seltskond. Mälestusmärgid sellest ajast, mis sai otsa alles Eesti Vabariigis, on visad kaduma ja seetõttu võib Ristna poolsaare tipus veel tänagi näha tohutuid betoonehituste varemeid, mis enamasti olid püstitatud looduslikult kõige kaunimatesse kohtadesse. Tõrvaaugu talus, kus tänapäeval elavad Erkki-Sven ja Anne Tüür ning nende lapsed Kristiina ja Lauri_Dag, põletati tsaariajal tõrva. Seal oli kolm tõrvaahju. Erkki-Sven sattus sinna kanti 1980nda aasta suvel ja jäigi. „Olen küll Hiiumaal sündinud ja esimesed 8 klassi Kärdlas koolis käinud, aga Kõpu poolsaarest oli mu ettekujutus väga ähmane. Tuletorn ja, Kalana sadam ka, aga esimene jalutuskäik läbi Hirmuste küla ei lähe mul kunagi meelest“ räägib Erkki-Sven. „Tõrvaaugu talukoha eriline aura tegi mind sõnatuks, ilma liialdusteta. Uitasin sel suvel mööda siinseid tühje randu ja olin täiesti nõiutud kogu sellest looduslikust kooslusest, võimsast avamerest ja metsast. Tundsin, et selles paigas on midagi, mis mind tõmbab seletamatu väega. Asjad arenesid omasoodu ja 1983. aastal õnnestus mul osta see talukoht. Täiesti imepärasel kombel sai minust uus „Tõrvaahjuvana“ ja ma ei kujuta elu ilma selle kohata ette. See ongi minu kodu ja maailma parim paik,“ jutustab Erkki-Sven. Sellel suvel sai talus valmis ka külalistele mõeldud kaminaga katusealune ehk kõrtsituba, mis ristiti nimega „Tüüri juures“. Selleks puhuks kogunes Tõrvaaugule sõprade-klubikaaslaste seltskond, kellele Erkki-Sven ja Anne näitasid ümbruse metsi, puisniitusid ja mererandu. Kõrtsitoas ja trepil musitseeriti – Erkki-Sven ise nii lauluga ning lõõtsal ja improviseeritud löökriistadel, Riho Sibul kitarril ja Arvo Haasma viiulil ja torupillil. Loomulikult ei puudunud ka viskivaat hea viskiga. Muusikat hakkab selles paigas kõlama kindlasti veel ja veel.   Hirmustest ja selle asukatest on 2005. aastal ilmunud raamatuke Riho Saardilt „ Hirmuste. Küla niitude rüpes“. ^ 62. Metsavenna lugu Suure Munamäe nõlval – näidend „Minust jäävad ainult laulud“ ajaloolastelt Mart Laarilt ja Lauri Vahtrelt. Eesti Päevaleht sept 2006. avastajaks Tõnu Lensment, kunstnikuks Liina Unt, näitlevad Janek Joost, Ain Lutsep, Aarne Soro, Maria Soomets, Maarja Jakobson, Inga Proode, Viire Valdma,Meelis Rämmeld, Peeter Jürgens. Osalesid ka Kaitseliidu Võrumaa Malev ja ansambel Untsakad, viimastelt  on ilmunud hiljuti plaat tuntumate metsavendade lauludega. Esietendus 28. juulil 2006. Suurel Munamäel, Haanjas Näidendit tutvustavas tekstis on öeldud: Metsavenna loo "Minust jäävad ainult laulud" eesmärk on Eesti vabadusvõitluse tutvustamine laiemale avalikkusele. Lauri Vahtre ja Mart Laari poolt kirjutatud näitemäng kirjeldab II Maailmasõja järel Võrumaal Rõuge kihelkonnas tegutsenud metsavenna Auleid Toomsalu elu. Tegemist on sisuliselt dokumentaalnäidendiga, mille tegevus vastab Võrumaal tegelikult asetleidnud sündmustele. Viimastel kuudel on mitmelt poolt rõhutatud vajadust rohkem kajastada neil aastatel Eestis aset leidnud traagilisi sündmusi, anda ülevaade eesti rahva võitlusest oma vabaduse eest. Samas on seegi näitemäng tegelikult lugu armastusest ja vihkamisest, sõprusest ning reetmisest. Lavastuses kõlavad laulud, mis samuti pärinevad Võrumaa metsavendadelt. Suurel Munamäel mängitav Mart Laari ja Lauri Vahtre näidend „Minust jäävad ainult laulud” võlub eelkõige sellega, et elu- ja kunstitõde on selles harmooniliselt koos elama pandud. Kõik, mis laval toimub, on ühtaegu nii usutav kui ka atraktiivne. Kunstnik Liina Unt on äärmiselt oskuslikult ja teravmeelselt kasutanud Munamäe nõlvale ehitatud teatrilava võimalusi – lõkkeplats, kiik puude vahel, võsa, puupakud, pidulaud, samuti on hästi läbimõeldud valgustus, mis võimaldab luua erinevaid meeleolusid. Ka tegelaskujud on veenvad, nauditav on vaadata ka mitte aktiivses tegevuses, kuid laval olevaid tegelasi. Eriti jäid meelde aga peategelane Auleid Toomsalu (näidendis Tõeleid Tammik – mängib Janek Joost), taluperemees Tõnis Vapper (mängib Ain Lutsep) ja metsavend Kalev Ots (mängib Meelis Rämmeld). Tore peategelane Peategelane Tõeleid (Janek Joost) on tore kuju. Mitte varbaotsteni sinimustvalge hingega aatemees või õnnetu süütu tagaaetav. Mitte ka nõukogude kirjandusest tuttav loomastunud bandiit. Hoopis peiar ja pillimees, Nõukogude armees teeninud raamatupidaja, kelle metsamineku ajend on isegi selle aja kohta nõrk (keelatud laulude laulmine sünnipäeval). Seda mõjuvam on tema ümbersünd metsas. Omamoodi lisamõõtme annab näidendile tõsielust võetud seik, et vaesest perest noormees võitleb metsavennana Nõukogude võimu vastu, rikka pere poeg aga annab ta võimudele üles. (Selleski võib näha elulist loogikat: rikkal oli rohkem põhjust karta.) Laari pikast ja põhjalikust saatetekstist väärib rõhutamist lõik: „Auleid Toomsalu rühma kuulunud metsavendade hoiak äratas julgeolekuorganites sedavõrd suurt hämmingut, et nad saadeti psühhiaatrilisse ekspertiisi.” Põhimõtteliselt oli metsavendlus äärmiselt segane ja piirideta nähtus. Võis ju harilik röövmõrtsukas tappa mõne valla punase aktivisti (neil oligi rohkem vara) ning teha sellega metsavendlusele meelepärase teo. Ja vastupidi, aatelised vabadusvõitlejad röövisid lihtlabaselt meiereisid ja kauplusi, et endal hinge sees hoida. Aga kindlasti oli kõigil ühine tagaaetava metslooma tunne, ükskõik, kas varjati ennast punkris või talu tagakambris. Ja paljudel kestis säärane olukord aastate kaupa. Nõnda pole tagantjärele vaadates imelik mitte see, et Toomsalule ja tema kaaslastele ekspertiis tehti, vaid see, et enamikule ju ei tehtud. Rohkem vaatemäng kui näidend Praeguses lavastuses on „Minust jäävad...” rohkem vaatemäng kui näidend. Selle suurim puudus on negatiivse leeri (punaste) jäämine karikatuuri tasemele. Partorg Viiu (Viire Valdma) ja julgeolekumees Sergei (Andrus Vaariku hääl) pole muu tegelaskonnaga võrreldes elulised karakterid. Õilme (Maarja Jakobson) ossa on ülalnimetatud elu- ja kunstitõed seevastu väga sügavalt sisse kirjutatud. Et armastuskolmnurgas allajäänu oma võidukat rivaali vihkab, surma ja hukatust soovib, on ju loomulik. Untsakate laulud seevastu klappisid näidendiga suurepäraselt, pakkudes vaheldust ja omaette elamust. Et metsavendade elu ja tegevus oli suuresti lootusetu, nõnda ei saa näidendki õnnelikult lõppeda. Et „Minust jäävad...” mängitakse just Võrumaal, on täiesti asjakohane. Siin oli metsavendade liikumine eriti aktiivne, siin tabati ka Eesti viimane metsavend ja siit algas aktiivselt ka uus vastupanulaine. Peategelase prototüüp Auleid Toomsalu oli Rõuge mees, sündinud Rõuge vallas 28. märtsil 1922. aastal, 1944 mobiliseeriti ta algul Saksa armeesse, kust ta deserteeris ja tuli tagasi kodukanti, 1944 sügisel mobiliseeriti ta aga Punaarmeesse, kus ta teenis tööpataljonis kuni 1947. aastani, 1948. aastal oli ta juba liitunud metsavendadega, saades Võrumaal omamoodi legendiks. Julgeolekuorganid tabasid ta 9. veebruaril 1951. Pärast vangistust, piinamisi ja kohut lasti Auleid Toomsalu maha 5. veebruaril 1952 . Tema matmiskoht on teadmata. Mart Laar on vastanud seoses näidendi esietendusega ka mitmetele ajakirjanike küsimustele: Näidendi peategelase prototüüp on Rõuge mees Auleid Toomsalu. Millal ja kuidas te temast kuulsite? Kuulsin Auleid Toomsalust esimest korda 1980. aastate keskel, kui EÜE Rõuge Tollipunkti malevlastel külas käisin. Kogusime juba siis ajaloolist traditsiooni ja kohalikud inimesed rääkisid Auleid Toomsalust üsna palju. Rõuge metsavendlus oli sedavõrd huvitav, et korraldasime mõne aasta pärast Rõugesse kohalike mälestuste kogumiseks eraldi käigu. Nii need lood kogunesid. Mis on Auleid Toomsalu elukäigus nii erilist, et tekkis mõte näitemäng kirjutada? Iga metsavenna lugu väärib tegelikult jutustamist, sest igas sellises loos on nii armastust kui ka sügavat traagikat. Auleid Toomsalu loos oli mõlemat sedavõrd palju, et lausa sundis end kirja panema. Tegelikult olen endale sahtlisse kirjutanud ka mitmetest teistest metsavendadest. Mis ajal näidendi tegevus toimub? Mis mahub näidendi sündmustikku? Näidendi tegevus toimub 1940. aastate lõpu ja 1950.aastate alguses Võrumaal ning kujutab Rõuge kandi inimeste traagilist saatust. See pole lugu mitte ainult meie rahvale osaks saanud vägivallast, vaid ka vihkamisest ja armastusest, sõprusest ja reetmisest. Sest tihtipeale panid saatuslikud sündmused veerema sootuks inimlikud motiivid. Tegemist pole lõbusa looga. Kui palju on näidendis tõsielul põhinevat, kui palju väljamõeldut? Näidendi prototüüpideks on tegelikult elanud inimesed, kuid kuna näidend on siiski näidend, ei esine neist keegi oma nime all, kuigi mitmete inimeste nimed peaksid olema äratuntavad. Suur osa sündmustest on tegelikult toimunud, tuginedes nii inimeste mälestustele kui ka arhiividokumentidele. Kõike tollaste metsavendade tegevusest polnud võimalik näidendisse mahutada, ka on mõned Rõuge metsavendadega seotud sündmused toimunud kas mujal Võrumaal või Eestis. Täpsemalt võib sellest lugeda näidendi kavas ilmuvast ajaloolisest ülevaatest. Selles näidendit tutvustavas voldikus kirjutab Mart Laar lõpetuseks: „ Neil rasketel aastatel Eestis tegutsenud mehi ja naisi ei maksa ei heroiseerida ega deheroiseerida. Nad olid samasugused inimesed nagu meie, igaüks oma vooruste ja puudustega. Parim, mida me Auleid Toomsalu ja kõigi teiste neil rasketel aastatel hukkunute mälestuseks teha saame, on elada nii, et sellised sündmused Eestis enam iialgi ei korduks ^ 63. VÄÄRIKUSE MÕÕT - essee Toomas Tiivel  - Eesti Päevaleht sept 2006.   Tavapärane on kuulda ütlemisi – käitus väärikalt, on väärikas inimene, oli väärikas vastuvõtt. Lahkus väärikalt. Samavõrd ka ebaväärikas käitumine .... Sting laulab “An Englishman never runs..” Öeldakse, et “tõeline professor jääb ka maanteekraavis professoriks, daam on alati daam. Samas, enesekindel uusrikas võib kanda kõige kallimat ülikonda ja sõita kõige uhkema autoga, ta jääb ikkagi....”. Väärikus on ilmselt seotud au mõistega, eeldab inimeste püüdu käituda oma ühiskondliku seisundi ja ea kohaselt ning ka nõudmist olla koheldud sellele vastavalt. Kas on võimalik väärikust mõõta ja hinnata, kas on vaja hinnata ja kes hindab? Kas viisakas olemisest piisab, et olla väärikas? Minu praegusel töökohal diplomaadina küsitakse tihti, kuidas peab korraldama midagi, kuidas on õige? Mida peab tegema? Kuidas olla? Kuidas küsida? Arvan, et tegelikult mõeldakse, kuidas oleks väärikas korraldada, olla, küsida? Tegelikkus on, ma ütleks, nii ja naa. Tundub isegi nii, et kõige keerukam on jääda väärikaks, olles äkitselt ja teenimatult saanud kõrge koha peale või rikkaks – kohe kuidagi ei tule välja. Ka vananeda on väärikalt raske. Inimesed ei “leia väärikust üles” sattudes ise teenindaja või korraldaja rolli, ehk siis, kui ise pead olema aktiivne, sest neid kellega siis suhtled, on väga erinevaid. Küsimus on vast ka selles, et Eesti ühiskonnas puudub käegakatsutav ja üldaktsepteeritav väärikuse mõõdupuu. Meie kujunemisolusid arvestades, eriti viimasel ajal, on see ehk ka arusaadav. On ju lõputult jahutud eetikakriisist, väärtuste ähmastumisest ühiskonnas, kuid ei suudeta selgemalt seletada, milles see just väljendub ja mis on selle põhjused ning ka võimalik ravi. Enamasti on silmas peetud liigahnet rikastumist. Samas on rikastumine olnud põhiline edu mõõt, rahaline kapital on määranud ka sotsiaalse kapitali. Haridust on võimalik osta, saamata aru, et haritusest jäädakse ikka ilma. Ühiskonnas kas puudub üldaktsepteeritav väärikuse mõõdupuu või rakendatakse seda silmakirjalikult: öeldes, et ega villa Marbellas ja jaht pole elus peamised väärtused, aga sisimas usutakse, et on ikka küll. Alustaks aga ehk teiselt poolt, ehk siis näidetest – Jaapanis on väga väärikad teetseremooniad, Indias – Hiinas jällegi väga väärikad buddistlikud templitseremooniad. Kindlasti peetakse väärikaks vastuvõtte ja õhtusööke, mida korraldab Briti kuninganna oma lossides. Ka neil, kes on ainult filmides näinud indiaanipealikke, on ettekujutus, et pealikute käitumine ja hoiakud on kindlasti väärikad. Väärikas on audoktorite promoveerimine  Tartu ja Lundi Ülikoolides. Kõike seda loodetavasti mitte ainult pealtvaatajatele, vaid ka asjaosalistele endile. Kas jääb aga ruumi improvisatsiooniks? Kui keegi püüab kusagil mujal järgi teha kas teetseremooniat, templirituaale, kuninglikke vastuvõttusid, audoktorite promoveerimist, kas ei ole oht muutuda ka ükskõik kui täpse kopeerimisega hoopis naeruväärseks? Hinnanguid anda on siin paraku parajalt keeruline. Ette öelda, et nii või teisiti tehes olete väärikad, aga selliselt ei ole, on samuti raske. Samas tagantjärgi tarkus on  nagu ta on, kuid need hinnangud kipuvad pahatihti olema õiged. Kes ikka püüab üle oma varju hüpata jääb naeruväärseks ja nende püüdlused mõistetamatuteks. Lihtne oleks, kui saaks midagi mõõta ja anda punkte, koostada paremusjärjestusi ja jälgida, kuidas keegi areneb. Võtaks aga veel üldisemalt. Nii loodus kui ka kultuurid on aga erinevad, on mitmekesised. Oleks parajalt igav, kui kõik käituksid väga kindlate mallide ja reeglite järgi ning puuduks igasugune isikupära. Samas nii oma mugavuse kui ka teistele asjade kergemaks tegemise mõttes on nii looduses kui ka erinevates kultuurides välja mõeldud/välja kujunenud teatavad märkide süsteemid – mis ja millises järjekorras midagi tähendab. Muidugi peab vastuvõtjapool olema lugemisvõimeline ja tundma ka teise – so saatja keelt. Kui sõnumid/tekstid on liiga erinevad/mõistetamatud ühele, kas saatjale või vastuvõtjale ei juhtu reeglina midagi. Kas siin ei olegi küsimus, kuhu piirini peab vastastikku mõistma, ka selleks, et hinnata, kas keegi või miski toimuv on viisakas või väärikas. Eks palju sõltub ka taustsüsteemist – tihti on naeruväärsed paljude silmis nii inimesed kui riigid, kes “elavad üle oma võimete” – ehitavad losse, korraldavad pompöösseid vastuvõtte ja sõidavad uhkete autodega, samal ajal kui ümbruskonnas valitseb puudus elementaarsetest asjadest. Seda laadi näiteid pole Eestiski vaja kaugelt otsida. Vaadake kasvõi “lollideküla” Rannamõisa pangal või uhkeldavaid klantspilte seltskonnaajakirjanduses ja mida kõike tehakse, et sinna pääseda – loosungeid “raha eest saab kõike!” või “osta see, sest sa väärid seda!” – soovid olid uhked, aga välja kukub enamasti nadilt ja naljakalt. Üldiselt arvatakse, et riikidevahelise suhtlemise protokolli alged on tekkinud kas monarhistlikes õukondades või religioossete tseremooniate käigus. Eelkõige ikka selleks, et juurdetulnul ja külalisel oleks lihtsam toimuvat mõista ja vajadusel leida oma koht kõiges selles. Kujunenud tavadel oli oma osa ka inimeste väärikuse kaitsmisel. Edaspidi asjaosalised lihvisid neid tavasid ja kokkuleppeid, formaliseerisid teatud võimaliku piirini ja leppisid kokku – võeti vastu Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon. Igasugused etiketi- ja protokolli- ja muud viisaka käitumise raamatud püüavad igaüks oma kandi pealt õpetada viisakat käitumist ja peeneid kombeid. Kui aga lugeda sada aastat tagasi kirjutatut on see tihti koomiline. Vist õnneks! Kunagi, õppides inglise keeles kena ja viisaka kirja kirjutamist Sangaste lossis tahtis üks auditooriumi vägagi väärikas liige hoopis lisateadmisi, kuidas kirjutada kirja viisakalt, aga nii, et lugeja saaks aru, et temast ei peeta üldsegi lugu ja talle tegelikult näidatakse koht kätte. Et jääda väärikaks, peab teadma kuidas võib vajaduse korral ka mitte olla viisakas! On üks kunagi räägitud lugu kolmest riigipeast, milles üks teadis üsna täpselt, kuidas peab = kuidas protokolli  järgi on ette nähtud, aga käitus suhteliselt ettearvamatult. Kõik said siiski aru, et tegelikult oli taustaks üsna hea lastetuba ja kaasasündinud väärikus. Teine ei teadnud eriti täpselt, aga oli kuulekas õpilane, küsis alati ja käitus vastavalt. Kolmas aga oli arvamusel, et teab ise kõige paremini ja nii tegigi. Kes siis mida saavutas ja kellega? Viisakus on kindlasti õpitav, seevastu väärikus – lugupidamine iseenese suhtes kõige paremas mõttes - kas siis kujuneb või ei kujune. Väärikus oleks seega põhiliselt enesekeskne psüühiline või füüsiline hoiak, mida vastav isik või grupp enesele kohaseks peab, mis ei alanda, ei muutu pompöösseks. Väärikus on sügavalt sisuline, kaasasündinud algega ja arendatav, selles väljendub inimese subjektiivne enesehinnang ning ka see, kuidas ühiskond seda seisundit väärtustab. Väärikus on  paljuski mitte õpitav, samas kui viisakus on pigem ekstravertne, õpitav nii raamatutest kui keskkonnast ja on vastavas keskkonnas väljakujunenud suhtlemise normatiiv. Väärikas on kindlasti oma kodumaast ja rahvusest lugu pidamine, kohustustest, lubadustest ja ausõnast kinni pidamine. Vahel harva võib see olla ka mitte viisakas. Võiks vist öelda ka nii, et väärikas inimene on enamasti ka viisakas, viisakas inimene ei ole tingimata väärikas. Milline siis oleks soovitus algajale väärikaks saajale? Kas siin ei olegi üks võimalikke vastuseid – olgem väärikad, kuid jäägem viisakalt iseendaks! Toomas Tiivel, bioloog, suursaadik ^   64. ERKKI-SVEN TÜÜR: “80 kirjast” ja omadest liistudest 16. september 2006  Päevaleht Ma ei suuda kuidagi leppida mõttega, et kodanikualgatus on midagi põlastusväärset. Ma ei mõista, kuidas võib vabariigi valitsuse minister üleolevalt visata, et “Toomas Hendrik Ilvese toetusavaldusele allkirja andnud kultuuritegelased on omal alal päris head ja oleks pidanud oma liistude juurde jäämagi”. Nii et, Pärt, Järvi, Kross ja teised – te olete PÄRIS HEAD, aga jääge oma liistude juurde. Ma ei hakka rääkima internetikommentaaridest, kust samal teemal on võimalik lugeda repliike padustalinistlikus stiilis à la “vaimuinimesed vaimuhaiglasse, me ei vaja mingit intelligentsi jne”. Lisaks mingist kohutavast pimedast vihast kantud sõim mõlema presidendikandidaadi aadressil. Mis seal toimub? Virtuaalne lauslolluse revolutsioon? Ma jäin siiamaani “oma liistude” juurde ega andnud nimetet avaldusele allkirja – lihtsalt sel põhjusel, et ma ei saa kuidagi vastutada kelle tahes tulevikus tehtavate tegude eest. Olgu nüüd siinkohal öeldud, et Eesti Vabariigi lihtsa parteitu kodanikuna toetan ma Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri ja sooviksin näha teda presidendina. Ma usun, et mul on õigus seda rahulikult öelda. Ja ma ei saa aru, miks peaksid teisitiarvajad mind seepärast halvustades vaikima sundima. Sõnad, mis solvasid Eesti kultuurieliiti Villu Reiljan: Ma olen seda meelt, et nad on päris head kunstnikud ja nende liistude juurde jäämine teeks kõvasti au. Nad on võtnud seal parteipoliitilisi seisukohti. Me teame väga palju kunstnikke, kes arvavad, et Arnold Rüütel on väga hea president ja võiks jätkata. Edgar Savisaar: Kuigi mulle tundub, et selline kõrgel tasemel, heatahtlikult kõrgel tasemel tänavapoliitika aeg nagu hakkab mööda saama. Allikas: valitsuse pressikonverents ^   65. Sulev Teppart 46 Toomas Tiivel - Päevaleht okt 2006 Sellest sügisest on senine tallinlane ning Eesti Draamateatri näitleja ja lavastaja Sulev Teppart Eesti suurima teatri Tartu  Vanemuine draamajuht. Bioloogias nimetatakse korrapärast geneetiliselt programmeeritud kohavahetust rändeks ehk migratsiooniks, võõrliigi sissetoomist, seejuures ka näiteksTallinnast Tartusse aga introduktsiooniks, diplomaatide hulgas nimetatakse sellist nähtust rotatsiooniks, Viskilubis on kolimine teatavasti liikmetele kõrgeim karistusmäär. On muidugi veel teisigi tõlgitsusi, kuid ilmne on see, et taolised asjad ei toimu kuigi sageli. Selliste protsesside põhjuste üle vaieldakse siiani, on see tõesti paljude soodsate asjaolude kokkusattumus, või on tegemist veel mõnede seletamatute välismõjudega? Palju on siin vaba tahet, palju saatust ja ettemääratust? Ei ole need asjad nii selged midagi. Minu paarikümneaastase tutvuse põhjal Suleviga võin vist väita, et ega ta tihti just oma elus suuri muudatusi ei tee. Algus Viljandis, edasi Tallinn ja Lavakunstikateeder, siis üle 20 aasta Tallinn ja Eesti Draamateater. Viskiklubi välimäärajas on Sulevi kohta kirjutatud muuhulgas järgmist: „Saavutusi on Sulevil hulga — on teinud nii teistele kui endale teatrit, nii teatris kui ka lavalaudadest eemal ning kõige selle juures on ergukava õnnestunud vahedana säilitada. Pilk on tal pööratud tulevikku, meid ootab suur nostalgiline homne! Klubi vaimul on tema meelest elutarkust, lendu ja leebust, vahel ka heldust ja nukrust.“. Iseenesestmõistetavalt usaldati Sulevile juba aastaid tagasi Viskiklubi mälusektori juhtimine. Tööga Eesti Draamateatris sai ta niigi hakkama. Siit edasi ja sellise pagasi ning kogemustega minek teater Vanemuine draamajuhiks oleks esmapilgul nagu loogiline tee. Samas on see selgelt midagi täiesti uut ja põnevat, ikkagi Tartu, traditsioonid, ülikoolilinn jne. jne. Mis aga kõige olulisem -Tartu Vaim. Vaat sellega on vaja saavutada usalduslik vahekord! Muidu on jama! Kuluvad ära nii elutarkus, leebus ja lennukus, heldus ja nukrus. 46 ei ole mitte mingit pidi tavapärane „ümmargune“ tähtpäev, ongi aeg teha elus muudatusi ja korrektsioone! Juubelite, õnnitluste ja kingitustega on aega küll. Et kõik see toimuv Sulev Tepparti sees ja ümber on kantud teatriarmasusest ja oma teatrinägemustest on päevselge. Loota võib, et lisaks juhtimisele jääb tal aega ka näitlemiseks ja ka lavastamiseks. Viimase kohta on Sulev küll ise öelnud, et „Lavastamissoov mul on, aga ma ei tõtta sellega“. Muide, näiteks ka Anthony Shafferi „Sleuth“ ootab….. Lisaks õnnesoovidele „a‘ la Mõnusat välku!“ võiks veel Sulle soovida, et ka Tartus tekiks koht nime ja sisuga „Must lammas“, kus saaks koos ühiselt tekkinud olukordi ja muid asju arutada, Vanemuine, Ülikool, Eesti Looduse toimetus, piljardisaal ja sümpaatsed inimesed on seal ju niigi olemas. Ja muidugi, 186 kilomeetrine vahemaa ei ole tänapäeval ka mitte midagi. Slainte! Toomas Tiivel Bioloog, diplomaat, klubikaaslane ^ 66. MILLEKS PROTOKOLL? - Toomas Tiivel - Päevaleht oktoober 2006 Kogu maailm on parajal määral korrastatud, suuremalt jaolt loodusseaduste poolt, mis seavad tingimusi ja samas välistavad - keelavad küllaltki paljusid muidu nagu isegi huvitavaid nähtusi, eluvorme, sündmusi. Samas on parajalt palju ka inimese enda poolt loodud piiranguid, tavasid, norme, mis tihti ülevõetud elusloodusest – kõik ikka selleks, et oleks lõppkokkuvõttes lihtsam ja tulemuslikum oma elu selles maailmas elada. Ükski ühiskond ei eksisteeri ilma hierarhiateta ja tsivilisatsioon ilma tseremooniateta – jällegi mingis mõttes paralleel loodusega. Inimestel on muidugi erinevates paikades ja aegadel olnud palju erinevaid tseremooniad, tavasid kui ka hierarhiareegleid (teisi sõnu protokolli). Tänapäevasemas mõttes tekkisid ja formaliseerusid need reeglid rituaalse käitumise kohta nii vanades õukondades ja ka ususektides. Rituaalid toimisid mingis mõttes võimsa ja üleloomuliku keskkonnaga ning ka teiste ühiskonna liikmetega  kohanemise ja nende lepitamisena. Asjasse pühendatud teadsid neid rituaale, toimisid vastavalt ja said aru ka teiste käitumisest. Kes ise aru ei saanud, nendele olid toimuvat seletamas teadjamehed, tseremooniameistrid ja shamaanid. Selline omapärane sõnumitevahetamise kaudu toimiv lepitusprotsess pole kuhugile kadunud ka tänapäeval.  Kõikjal meie elus eksisteerivad protseduurireeglid ja koodid – avalikus teenistuses, äris, akadeemilistes institutsioonides, ametiühingutes, isegi perekonnas. Mida tehakse, mis puhul tehakse, mis järjekorras tehakse ja kellele millised auavaldused mõeldud on. Seda kõike on näha ka muidugi nii riikide sees kui ka riikide vahel. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud kokkulepped ja tavad, millest kõik aru saavad ja mida kõik tunnistavad, on suureks abiks, et kokkusaavad osapooled ja ka teised, kes kavatsevad elada ja tegutseda vastavas keskkonnas, teaksid, mis on mis ja kes on kes või miks nii tehakse. See oleks nagu raamistik, milles diplomaatilisi suhteid ja kontakte saab toimetada organiseeritud viisil. Kuidas midagi tähistada – tähtpäevad, ametissepühitsemised, sünnid, matused  olid ja on paljuski seotud ka väärikuse mõistega. Seega ka mõõdutundega. Kuigi eksisteerivad viisakusel ja vastastikusel lugupidamisel põhinevad protokollilised reeglid, on erinevate maade tavad siiani parajalt erinevad. Mitte teha vigu protokollis ja kohalike hierarhiate tundmisel viibides mingil võõral maal, on seega parajalt keeruline. Peab tundma “koodi”. Kui siin hakata pidama ennast sellise olukorra ohvriks, olles teinud mõne tõsise vea ja tekitada stseene, võib see lõppeda see paljudele naeruväärseks jäämisega, kuigi enamasti selliselt tehtud vead ei ole üldse kurjasti ettekavatsetud. Rahvuslikke ja paikkondlikke traditsioone tuleb vaatamata protokolli üleilmastumise-tendentsidele ikkagi arvestada ja nendest tulenevaid kombeid jälgida. Aegade jooksul kujunenud traditsioonid ja arusaamad aktsepteeritavatest käitumisnormidest, mida enamasti antakse edasi põlvest põlve, püsivad visalt rahvaste mälus, moodustades osa rahvuslikust kultuurist ning neid eirates riskitakse teisi inimesi, asutusi või riike solvata ja luua suhtlemiseks ebasobiv õhkkond. Seega peaks protokoll oma märkidesüsteemiga looma eeldused omavahelisteks headeks suheteks. Loomulikult on ka siin vajalik, et saadakse enamvähem üheselt aru edastatud märkidest – ollakse kokkuleppinud “keeles”. Sõnum, et seda mõista, ei tohi olla ka liiga erinev ja liiga uus vastuvõtjale, selles peaks olema piisavalt juba tuttavat, selleks, et siis ka ülejäänut mõista. Seda, et ka siin läheb tõlkimisega palju kaduma on päevselge. Juba kahe inimese suhtlemisel edastatud sõnumi sisu muutub, kui see ühelt teisele kandub, tõlkimisega edastatud sõnum võib olla algsest täiesti erinev – mängu tulevad tõlgi teadmised ja keeleoskus. See, et eksisteerib taoline erinevatest kultuuridest ja keeltest tulenev mitmekesisus, on kahtlemata ainult tervitatav ja vajalik, kasvõi seepärast, et saada uusi ideid. Üsna nukker oleks selline maailm, kus kuhu ka ei läheks, ees ootaks vaid üks ja seesama Viru keskus või MacDonalds. Protokolliks võiks seega pidada hierarhilist korrastatust – vormi, samas ka heade kommete ja tavade väljendust rahvaste vahel. Kuid, nagu öeldud, võivad  protokollilised vääratused ehk tavatu käitumine olla tingitud lihtsalt tähelepanematusest või vähestest kogemustest  ning mõlemapoolne arenenud mõõdu- ja taktitunne on siin inimliku tarkuse näitajaks.  Teisisõnu, ainult erakordselt arenenud või siis väga primitiivne inimene saab kohe kõigest aru ja teeb sellest ilmeksimatuid järeldusi. Samamoodi, kui viisakus on igapäevase elu üks põhireegleid, on protokoll käitumisjuhiseks riikide valitsustele ja nende esindajatele nii ametlikel kui ka tihti eraelulistel puhkudel, protokolli reeglitest juhindutakse nii igapäevases elus kui ka pidulike sündmuste tähistamisel, kus protokolli ülesandeks on kindlustada inimestele nende ühiskondlikule positsioonile ja tähtsusele, aga ka eale või teenetele, vastav tähelepanu ja suhtumine. Kui kaugele aga võib protokolli ja üldse reeglistamisega minna? Briti suursaadik Sir William Temple on öelnud “tseremooniad on selleks, et hõlbustada asjaajamist, mitte selleks, et seda pidurdada” – kui protokoll ja tseremooniad muutuvad asjaks iseeneses, siis sellega on kaotatud arukad proportsioonid vormi ja sisu vahel ning diplomaatide tuntud lause “see ei ole minule vajalik, see on mu riigile vajalik” võib kaotada sisu. Aga eks see ole ka vana ja üldtuntud tõde, et arengupeetusega või totalitaarsetes süsteemides, olgu nendeks siis diktatuurid riikide tasemetel, asutustes või mujalgi, kaotatakse proportsioonitunnetusega ka väärikus ja sisu ning peatähelepanu läheb pompöössele arhitektuurile, monumentidele, paraadidele ning tseremooniatele, mis võivad küll laiadele massidele hästi peale minna, mida toetab massikommunikatsioon, kuid mis on muidu õõnsad ja tekitavad aastate möödudes parimal juhul muigeid. Näiteid ei olegi kaugelt otsida – meenutagem kasvõi kohustuslikke kontsert-aktusi või punaparaade lähiminevikust. Väga jäik protokollile rõhumine nii diplomaadi kui ka suvalise ametniku või lihtsalt lähedase või tuttava poolt, on aga enamasti selge märk sellest, et tal on kas väga vähe või ei ole üldse midagi olulist öelda,  edastada või saavutada. Louis XIV rõhutas etiketist kinnipidamise vajadust poliitiliste motiividega, väites, et lihtrahvas, tungimata riigiasjade sisusse ja riigimeeste tegudesse, otsustab nende üle selle põhjal, mida ta näeb: käitumise ja tseremooniate põhjal. Valitsemise ja domineerimise vahendina suurendab etikett riigipea isikukultust, tugevdab tema autoriteeti ja äratab lihtrahvas aukartust oma valitsejate suhtes. Siin tekibki küsimus, millist võimu keegi vajab olles valitseja kas siis riigis, ettevõttes või perekonnaski? Kõikide ettekirjutatud reeglite kiivas järgimine ei ole kindlasti märk arenenud ja sügava sisemise intellektiga inimestest ja see võib viia lähedaste ja sõbralike suhete tekkimise küsitavaks ning võib loodetud kasu asemel tegelikult palju kahju tuua. Seega võiks öelda, et vaatamata oma reeglite keerukusele, on protokoll ikkagi selleks, et inimeste ja riikidevahelisi suhteid vormiliselt lihtsustada, võimaldades sellise keskkonna kujundamist, milles suhtlevad osapooled tunnevad end dialoogis olevate võrdsete subjektidena ja kus eksisteerib vastastikune austus ja mõistmine. Toomas Tiivel, bioloog, suursaadik   ^   67. Eesti põhjaranniku kultuurisuve üheks tähtsündmuseks sai Viskiklubi kunstnike maalinäitus “Blended 10”. Toomas Tiivel - Eesti Päevaleht oktoober 2006 Eesti põhjaranniku suvine kultuurielu on juba aastaid elav ja mitmekesine. Seal asub Jaan Manitski juhitud Viinistu Kunstimuuseum, kus on toimunud teatrietendused kunstnikest Konrad Mäest, Eduard Wiiraltist ja sellel suvel Elmar Kitsest, kunstiperformance’id, seal asuvad Palmse, Sagadi, Altja, Võsu, seal on Käsmu meremuuseum ja viikingipäevad, sihtasutuse Virumaa Muuseumid tegevus on laienenud Toolsele, Kundasse, Vainopeale ja Karepale, kus asub kunstnik Richard Sagritsa ateljeemuuseum jne. jne. Sel aastal peeti Virumaa Muuseumite eestvedamisel Palmse mõisas 23. juunil jaanipäeva, 8. juulil toimus baltisaksa päev. Toolse linnuses korraldati augustis mereröövlite öö, Kundas tsemenditehase rajaja John Girard de Soucantonile (1826-1896) pühendatud skulptuuriüritust - tsemendipäevi, Altjal kavandatakse koostööd kaluriküla suvise elu elavdamiseks. Karepal alustati projekti “Kultuuriaken”. vestlusõhtuid kultuuriinimestega, millele järgneb suitsusaun Selja jõe käärus. Millest selline nimi - Kultuuriaken? Richard Sagritsa ateljeetoa välisseina üks akendest on õige iseäralik. Nimelt on see väljastpoolt aken ja seestpoolt sein. Aknaraamile on aegade jooksul hulk kultuuriinimesi kirjutanud oma nime ja aastaarvu, mil nad seal Sagritsa külaliseks olid: Alo Hoidre, Nikolai Triik, August Alle, Debora Vaarandi, Harri Kõrvits ja teised. See ongi aken, mille järgi Virumaa Muuseumid oma sarjale “Kultuuriaken” nimeks pani Jutud prominentidega Juunist  augustini toimusid laupäevaõhtuti kohtumised prominentsete kultuuritegelastega, kes kohaletulnud rahvaga vestlesid. Suve jooksul  toimus neid õige mitu - kunstnik Valli Lember-Bogatkinaga, kes ka ise palju aega Karepal veedab ning olnud Aliis ja Richard Sagritsa lähedane tuttav. ajaloolalase ja kauaaegse Karepa suvitaja Tanel Mooraga, tantsujuht Maie Oravaga, maalikunstnike Tiit Pääsukese ja Lemming Nageliga, filmimees Kaljo Kiisa ja näitleja-lavastaja Roman Baskiniga. Vestlusele järgnes suitsusaun. Palkide väljanäitus Vana suitsusauna taastama asudes selgus, et palgid olid vammi täis ja mädanenud, ning seetõttu tuli teha uued välisseinad. Kasutati käsitsi töödeldud palki ja järgiti vana kohalikku traditsiooni. Vanad palgid jäeti aga sauna lähedale rahvale vaatamiseks kui autentne materjal, et huvilistel oleks võimalik näha, kuidas näiteks omal ajal tappi tehti. Virumaa Muuseumide Toolse üksuse direktor Uno Trumm selgitas, et sisesein, aampalgid ja saunauks on küll vanad, aga ei vajanud väljavahetamist, siiski tuli ahju parandada ja panna uued kerisekivid ning teha uus laastkatus. Oma saunamehekogemusest teab Trumm, et ahjusuusse tuleb panna oma neli sületäit puid ning kütta viis-kuus tundi. Ning laupäeval köetud saunast õhkab sooja veel esmaspäevalgi. “Saunas käinud külamehed kiitsid igatahes väga, sest leil on täiesti teistsugune kui Soome saunas – elav,” tähendas Uno Trumm. Pealegi saab pärast leilivõtmist tõtata otse Selja jõkke kümblema. “Blended 10” Viskiklubi kunstnike maalinäitus “Blended 10” avati korraga kolmes kohas – Karepal Kalamel Richard Sagritsa ateljeemuuseumis, Vainopea kirikus ning Käsmus Meremuuseumis. Stockholmis mäletavad paljud 2004. aasta augustis – septembris ürituse “60 aastat põgenemisest üle Läänemere” raames Eesti Majas toimunud Viskiklubi maalinäitust “Blended 8”, kus oma maalidega esinesid Enno Hallek Stockholmist, Lemming Nagel, Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa ja Tiit Pääsuke Tallinnast ning Helena Heinrihsone ja Ivars Heinrihsons Riiast. “Blended 9” toimus sama aasta septembris – oktoobris parvlaeva “Victoria” konverentsisaalis. Seekord siis järjekorras “Blended 10”, mis oli avatud 9. juulist kuni 19. augustini ja kus oli väljas kaheksa kunstniku tööd Eestist ja Lätist. Nendeks olid Helje Eelma, Ivars Heinrihsons, Helena Heinrihsone, Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Lemming Nagel, Tiit Pääsuke ja Vaike Pääsuke. Mainida tuleks kindlasti seda, et neil kümnel näitusel on oma töödega esinenud teisigi kunstnikke nagu Jaak Arro, Epp-Maria Kokamägi, Aavo Ermel – igal näitusel uus kombinatsioon ja igal järjekordsel näitusel on kõigilt ka uued tööd. 9. juulil  esinesid projekti “Kultuuriaken” raames Karepal Kalame talumuuseumis kunstnikud Helje Eelma Saar ja Lemming Nagel ning kogu projekti üks initsiaatoreid, endine Eesti suursaadik Rootsis Toomas Tiivel. Jutuks oli ka see, kuidas tekkis idee korraldada taolisi ühisnäitusi. Asjaosalised - algatajad Lemming Nagel ja Toomas Tiivel meenutasid: “Kohaks, kus see mingis mõttes kõik alguse sai, oli legendaarne KuKu klubi Tallinnas, aastakümnetepikkuste traditsioonidega poolkinnine klubi Vabaduse väljakul, kuhu lisaks kunstnikele pääsesid ka kirjanikud, muusikud, näitlejad, arhitektid ning teadlased. 80. aastatel oli klubi loominguliste inimeste kooskäimise kohaks – need kontaktid rikastasid osavõtjate vaimu- ja hingeelu. Sealsamas Kuku klubis kavandas Viskiklubi 1995. a Riias Läti Väliskunsti muuseumis esimest suuremat üritust, näitust nimega “Blended”. Vaidlusel selle üle, mis ühendab kuut eesti tunnustatud maalikunstnikku - Jaak Arrot, Kaarel ja Mari Kurismaad, Epp-Maria Kokamäge, Lemming Nagelit ja Tiit Pääsukest - peale selle, et nad on Eestist, ning miks nad peaksid esinema ühel ja samal näitusel, pakkus Lemming Nagel, kes väidetavalt ei salli “kooris maalimist”, välja idee, et “meid ühendab väga heade ja huvitavate töödega esinemine”. Nii jäigi. See, et mõte osutus elujõuliseks, selgus järgnevatel aastatel, kui esineti erinevate koosseisudega ja korraldati “Blended II” - Helsingis galeriis “Tokoi”, “Blended III” - Haapsalu linnagaleriis, “Blended IV” - Kärdlas Hiiumaa maavalitsuses, “Blended V” - Sillamäe linnamuuseumis, “Blended VI” - Valga linnagaleriis ja “Blended VII” - Võru linnamuuseumis, edasi juba mainitud “Blended VIII” Stockholmis Eesti Majas ja “Blended IX” Tallinna ja Stockholmi vahel kurseeriva parvlaeva Victoria konverentsisaalis. Et Viskiklubisse kuulub loomeinimesi mitmelt alalt - muusikuid, näitlejaid jne. - on “Blended” üritustel alati lisaks kunstinäitusele ka midagi muud: kontsert, teaduslik ettekanne, mõni muu üllatus; esinenud on tihti Riho Sibul, Erkki-Sven Tüür, Arvo Haasma, Sven Grünberg, Roald Jürlau, Hardi Volmer, Sulev Teppart, Mart Laar, Emil Urbel, Taso Mähar jt, kes samuti kuuluvad klubisse UBC. Miks “Blended” - segu? “Blended” on mitmete asjade puhul kasutatav nimetus (nagu näiteks ka tubakas ja viski), kus väga headest algkomponentidest saadakse teatud kombineerimise ja segamise käigus uus kvaliteet. Miks ei võiks seda kasutada ka kunstnike ja teiste loomeinimeste loomingu puhul? Sellel aastal toimuv näitus oli ühtlasi ka kummardus põhjarannikul asuvale Rutja külale, kus 17 aastat tagasi, 23. septembril 1989. aastal asutati Toomas Tiiveli suvekodus Uisge Beatha Club ehk Viskiklubi (UBC). Seda päeva on klubi samas kohas ka enam-vähem igal aastal suure pidulikkusega tähistanud. Muu hulgas on kohapeal korraldatud näitusi ja kontserte, rajatud UBC III tammeallee ja paigaldatud legendaarse piirivalvekoera Dembl hauale plaat. Viskiklubi varasematest tegemistest võib lugeda raamatutest “Viskiklubi aastaraamat”, Tallinn 1991. ja “Viskiklubi aastateraamat”, Tallinn 1998. ning viimastest aastatest ka internetist aadressil www.ubc.ee Nautigem siis seekord kõik koos säravaid töid tunnustatud kunstnikelt Põhjarannikul Rutja külast nii idas – Karepal kui ka läänes Vainopeal ja Käsmus.” “Blended 10” näituse sulgemisel esines 19. augustil Kalamel “Kultuuriaknas” maalikunstnik ja värskelt Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessoriks valitud Tiit Pääsuke. Kalame talu kuulsale Kultuuriaknale lisandusid selle üritusega Lemming Nageli, Toomas Tiiveli ja Tiit Pääsukese nimed. Samal õhtul toimus aga Vainopea kirikus näituse lõpetamise puhul Vainopea kultuurielu eestvedaja Valdur Liivi korraldatud kontsert, kus esinesid. Tulevikust. Alates novembrist hakkab sihtasutuse Virumaa Muuseumid uues filiaalis Viru-Nigula muuseumis toimuma “Pühapäevakool”, mis on talvine järg Karepa Kalame talumuusemumis toimunud projektile “Kultuuriaken”. Igal pühapäeval saab Viru-Nigula muuseumis kuulata tunnustatud Eesti avaliku elu tegelasi filosoofeerimas ühiskonnakriitilistel ja eksistentsiaalsetel teemadel. Korraldajad loodavad teiste seas külla kutsuda Jaan Kaplinski, Rein Raua, Toomas Pauli, Kaur Kenderi ja Andres Põdra. ^

68. Newgrange – rohelise saare suur ja uhke mõistatus. Toomas Tiivel - Horisont 2007.

Newgrange on vapustav, 4-5000 aastat vana, siiani aktiivne pööripäevase päikesetõusu tunnistamise koht.

Soovijate järjekord, kes sooviksid jälgida päikesekiiri, mis sisenevad talvisel pööripäeval täpselt päikesetõusul paariteistkümneks minutiks sügavale tunnelisse, mis viib hauakoopa sisemusse, on aastatepikkune.

Kuulsaim Iirimaa eelajalooline ehitis Newgrange’i (gaeli keeles Uaimh na Gre’ine – päikese koobas) käik-haud (tunnel-haud e. passage tomb) on tähelepanuväärne ehitis kogu maailmas. Et ta “taasavastati” suhteliselt hiljuti –  juhuslikult, mil selle maa omanikuks oli Charles Campbell, leiti aastal 1699 teeehituse käigus sissekäik,

samas esimesed arheoloogilised väljakaevamised toimusid ja koha unikaalsus sai selgemaks alles 1962 – 1975. – on temast palju vähem teada kui Stonehenge’ist Inglismaal, mis on ligi 1000 aastat noorem ehitis ja ka kuulsast Giza püramiidist, mis on 600 aastat noorem.

Newgrange, ja selle lähedal asuvad Knowth ja Dowth, kus on sarnased suurte inimkätega ehitatud tähendusega kivikuhilate - küngaste taolised ehitised – käiguga matmispaigad, asuvad Boyne jõe orus Dublinist 40 km põhjapool Meath’i krahvkonnas. Lähedal paikneb ka kuulus muistsete Iiri kuningate mägi Tara – kuningate asupaik 3.-10. sajandini, kus on samuti mitmeid eelajaloolisi ehitus-mälestusmärke.

Megaliitiline Newgrange ehitati ca 5000 aastat tagasi, 3200 aastat enne Kristust. See tehti kindlaks süsinik 14 meetodiga dateeringu järgi. Neerukujuline kividest ja mullast küngas on 85 meetrise diameetriga ja 13,5 meetrit kõrge. Ühest servast läheb künka sisemusse käik, mis viib oletatavasse matmiskambrisse. Künka ümber paiknevad praegu 12, algselt oli neid arvatavasti 38, suurt kivimürakat, millest mõned on kõrgusega üle 2 meetri, ja mis moodustavad 103,6 meetrise diameetriga ringi (Stonehenge’i ring on 97,5 m), millel oli arvatavasti nii astronoomiline kui kalendaarne funktsioon. Arheoloogide hinnangul püstitati see kivimürakatest ring 1000 aastat peale liivakivist ning vulkaanilistest kivimitest koosneva keskse kivikünka püstitamist ning see on samuti omamoodi unikaalne ehitis Briti saartel. Newgrange’i künka aluse moodustavad horisontaalselt paiknevad vähemalt 97 suurt kivimürakat, mis moodustavad omapärase ilma mördita ehitatud kiviäärise. Kividel on lamedad küljed ülespoole, pikim neist on 4,5 meetrit, lühim 1,7 meetrit pikk. Omapärane on ka see, et kivid ei ole murtud vaid on paigaldatud sellistena, nagu nad olid. Paljudel, umbes 70% ääriskividest, on näha mitmeid siseuuristatud ornamente – spiraale, sik-sakke, kaari, ussikujulisi ja tähekujulisi märke, ringe punktidega keskel, rombe ja teisi sümboleid. Kõige levinumad kujundid on kividel rombid ja sik-sakid. Kuulsaim neist on sissekäigu juures asuv kivi, millesse on uuristatud kolmekordne spiraal, kaksikspiraal, kontsentrilised poolringid ja rombid. Sarnaseid märke – sümboleid on leitud ka näiteks Bretanges Prantsusmaal, Man’i saarel (triskelion) ja Anglesley saarel Põhja-Walesis. Kolmekordne spiraal on ilmselt kuulsaim megaliitiline sümbol Iirimaal, mida ekslikult peetakse keltide sümboliks, samas kui on teada, et keldid saabusid sellele saarele alles 2500 aastat hiljem. Käigu sügaval-lõpus asuval kivil on selline spiraal suhteliselt väike, vaid 12 tollise diameetriga.

Sissekäigu kohal on väike 25 cm kõrge katuse(lae)avaus, mis on erakordse täpsusega kavandatud ning väga täpselt ehitatud, nii et tõusev päike ainult lühimal päeval aastas so. talvisel pööripäeval 21. detsembril valgustab 19 meetrise künka keskosa suunas veidi tõusva käigu lõppu päikesetõusul ja seda ainult umbes 17-ks minutiks. Kogu ülejäänud aasta jooksul on tunnelis pimedus. Esmakordselt pärast mitmetuhandeaastast pausi jälgiti seda astronoomilist fenomeeni grupi arheoloogide poolt, keda juhtis Prof Michael J. O’Kelly aastal 1967. Selgeks sai, et Newgrange ehitati pidades silmas päikese tõusu talvisel pööripäeval – seega on tegemist ühe vanima astronoomilise ehitisega maailmas. Praeguseks on kindlaks tehtud, et valgustatus kambri tagaseinas oli täiuslik Newgrange ehitamise ajal 5000 aastat tagasi. See on seoses Maa pöörlemistelje kalde muutusega nende tuhandete aastate jooksul – ehitamise ajal oli see kalle 24’’, praegu 23,5’’. Hästi jälgitav on see aga ka tänapäeval so 5000 aastat hiljem.

Kambri otstarve üle vaieldakse siiani, kas oli see seotud rituaalsete matustega või tähistati nii päeva lühenemise lõppemist ja pikenemise algust – aastavahetust? 

See kuupäev 21. detsember on kulminatsiooniks, valgus läbib tegelikult käiku ka varem ja hiljem -  vahemikus 19.-st kuni 23. detsembrini.

Algab see kõik 21. detsembril mõni minut enne kella 9-t, algul peenikese kiirena, järgneva viie-kuue minuti jooksul kiirtevihk laieneb ja läheb valgemaks. Siis algab kustumine ja kõik on läbi vähem kui 20 minutiga. Et see sündmus on sedavõrd erakordne ja kohapeal saavad seda jälgida vaid 20 inimest korraldatakse soovijate vahel loterii, vaid vähesed õnnelikud saavad pileti. Sooviavaldused korjatakse läedalasuvas Bru’ na Bo’inne Külastuskeskusesse. Aastal 2005 oli näiteks sooviavaldusi 27000.

Käik on kokku 24 meetrit pikk – see on vaid kolmandik kogu künkast. Milleks siis ülejäänu?

Ka kogu käiku vooderdavad lamedad kivimürakad on sisseuuristustega kaunistatud, neid on vasakul küljel 22 ja paremal 21 ning 17 laes. Laekividest suurim on avause juures, mis võis olla kasutusel ka avause sulgemiseks. Keskmine käigu kõrgus on 1,5 m, sügavamal kambri juures on käik kõrgem. On arvatud, et Newgrange’i ehitati ca 300 mehega 30 aasta vältel, olles seega väheseid nii vanu säilinud katusega ruume maailmas. Vihmavesi voolas ära mööda spetsiaalsied kanaleid. Katus ei ole muuseas ka seni läbi tilkunud! Suured kivid, millest mõned kaalusid kuni 4 tonni toodi kohale arvatavasti maaalalt 8-12 km ehitisest, väiksemaid isegi 40 km kauguselt. Arvutused näitavad, et ehitamisel kasutatud kivid kaalusid kokku 200 000 tonni, neist tonniseid ja raskemaid lamedaid kive oli 550, enamus kive oli suurusega 15-23 cm. Mitte mingeid andmeid pole ehitajate kohta, ega ka sellest, kes algatas ja mis otstarbel selline uskumatult suure töö ette võeti – olid need siis muistsed ülikud, preestrid – igatahes usk tulevasse elusse pidi olema erakordselt tugev, et teha taolisi pingutusi. Rauda ju siis veel ei kasutatud. Suuremad kivid toodi mäe otsa – kõik see oli tunnistuseks organiseeritud elanikkonnast ja oskustest.

Milleks selliseid ehitisi kasutati? Et on leitud vaid 6 inimese jäänuseid kaheldakse, kas need olid vaid matmispaigad. Pigem võis olla tegu kombineeritult rituaalseteks toiminguteks kasutatavate pühapaikadega, samas kuhu võidi ka matta tähtsaid inimesi. Päikesekummardamine oli sel ajal laialt levinud, seega võidi surnud tuua ajutiselt talvisel pööripäeval sinna kambrisse, siis kui sinna paistis valgus – lasta jumalavalgusel neile peale paista ning pärast viia nad tegelikku matmispaika.

Siin võib leida mõningast sarnasust Egiptuse püramiididega, kuigi esimene neist püramiididest ehitati alles 5 sajandit pärast Newgrange’i. Kahjuks, erinevalt Egiptusest, ei ole säilinud mitte mingeid kirjapanekuid ei papüürusel ega muul materjalil, mis selgitaksid toimunut. Arvatakse ka, et taoline matmisekomme on tegelikult hilisem ja algselt olid need ehitised hiiglaslikud kalendrid, mis andsid teada aasta möödumisest ning ka sellest, et elurütm jätkub etteennustataval moel. Erinevad ehitised kokku moodustasidki sellise suure kalendri, Newgrange olles vaid üks osa sellest. Teadmised astronoomiast pidid ehitajatel olema igahes märkimisväärsed, kui arvesse võtta ehitiste suurejoonelisust ja ehituskivide raskust. Tuli ju täpselt väljaarvutada päikesetõus selles konkreetses kohas talvisel pööripäeval – päikese kõrgus on siis Newgrange’is 12°, olles suvisel pööripäeval 60°. Selle vahepealne on nii kevadisel kui sügisesel pööripäeval Newgrange’I laiuskraadil 36°48’. See on täpsus, mis nõuab väga erudeeritud ehitajaid. Kambrist endast vaadeldi ilmselt ka Päikest – vastasasuva mäe nimi on “Punane mägi”, mis ongi päikesetõusu värv.

On arvatud, et kambrist vaadeldi ka Veenuse liikumist, selle 8- aastase tsükli jooksul. Ka Kuu oma 19- aastase tsükli jooksul on periooditi samas asendis ja sama tõusu asimuudiga , kui talvise pööripäeva päike.

Ehitis on muidugi ka selle poolest unikaalne – asi töötas 5000 aastat tagasi ja töötab siiani!

Ristikujuline kamber käigu lõpus on 6,5 korda 6,2 meetrit suur, sellel on kolm sissesopistust , ruumi kohal 6 meetri kõrgusel on karniisidega lagi. Viimane on säilinud täpselt nii, nagu ta ehitati, peaaegu ilma parandusteta. Kivide vahede täitmisel ei ole kasutatud mörti. Vahed on täidetud peene mereliiva ja põletatud pinnasega, , mis kaitseb künka sisemust vee ja niiskuse eest. Sissesopistustes asuvad kolm massivset kivist nõgusust (basins), milledel oli ilmselt mingi rituaalne tähendus ja otstarve. Keskkambris teostatud väljakaevamistel leiti kahe matuse jälgi ning kolme kremeerimise jälgi, leitud on ka koerte luid, samuti seitse kuulikest (marbles), neli ripatsit (pendants), kaks beads, ränist helmed (flint flake), luust peitlid (a bone chisel) ning fragmente mitmetest luu nõeltest ja otstest. Leitud on ka Rooma-aegseid münte.

Teisi käikusid Newgrange’is seni leitud ei ole, kuigi künka kaguosas asub silmatorkav valgest kvartsist ja graniidist sein, kus 1962 kuni 1975 aastate vahel arheoloog Michael J. O’Kelly püüdis leida mingeidki jälgi teisest käigust. Näiteks analoogsel ehitisel Knowth’is on leitud kaks käiku, üks itta, teine läände – orientatsioon päikesetõusule vastavalt kevadisel ja sügisesel pööripäeval, kuigi need käigud, pikkustega 34,2 ja 40,4meerit erinevalt Newgrange’i omast ei ole sirged.

Nagu ka teistes eelajalooliste ehitistega kohtades on ka Newgrange’is leitud satellit- hauakünkaid, üks siisekäigust idas, teine läänes.

Newgrange nimi on pärit aastast 1142, kui see oli osa Mellifonti kloostri munkadele kuuluvast farmist – neid farme kutsuti grange’ideks ja alates 14.-st sajandist on see koht teada kui New Grange

Varases iiri mütoloogias on Newgrange teada mitte ainult kui arvatav eelajalooliste Tara kuningate matmispaik, vaid ka kui müütiliste Iirimaal elavate olendite, keda tuntakse Tuatha de Danann’i – jumalanna Danu rahva nime all, kodupaik, kes püstitasid Newgrange’i oma juhi, patriarhaalse jumala Dagda Mör’i matusepaigale ning oli ka tema poja armastuse jumala Aonghus of the Drugh’i kodu. Legendide kohaselt on siit pärit ka kangelane Cu’chulaiun ning siin on ka tema vaimse isa Lugh Lamhfada (Lugh of the Long Arm) matmispaik. Kuhilaid teatakse ka kui sidhe’de ehk haldjate kalmusid (mounds). Ka Newgrange’i ümbrus on huvitavate legendidega seotud – lähedal on jumalanne Dagda ase, Nechtain’i naise Bo’inn’i haud, suure koletise Mata org ja hauaküngas, mitmeid fallose kujuga kivimürakaid, läheduses on ka U-kujuline iidsete tseremooniate koht, kus on ka palju dekoreeritud kivimürakaid.

Newgrange’i ümbrus on talviseks peatuspaigaks ka Islandilt saabunud kühmnokk-luikedele, mistõttu selle kohaga on seotud ka palju luikedega seotud müüte.

Praeguseks (alates 1993.) on Newgrange UNESCO World Heritage Site, seda külastab aastas üle 200 000 inimese, mis teeb sellest Iirimaa kõige populaarsema arheoloogilise monumendi.

 Toomas Tiivel

Michael J. O’Kelly on kirjutanud oma uurimistöö kohta Newgrange’is ka raamatu “Newgrange: archaeology art and legend”. 1998.

Käik kivikünka sisemusse. Lamedatel seinakividel on näha sisseuuristatud ornamendid.

Valgus päikesetõusul tavisel pööripäeval sisenemas läbi katuseava kivikuhila sisemusse.

Kolmekordne spiraal. Ka ornamentidel oli seos astronoomiaga, varjud läbisid neid kindlatel aegadel, samuti päikesekiired – millal läksid ühelt teisele – kindlad ajahetked.

Newgrange’i kivikuhila ja käigu läbilõige

Newgrange’i nimi oli algselt Brugh (Bru’), mis tähendab iiri keeles nii häärberit kui ka üska, seega Bru’ na Bo’inne = üks tähendus on Kuu üsk.  Mitmed uurijad on leidnud, et künka kujus, koos selle sissekäiguga ja kambriga võib leida sarnasust naise suguorganitega

Kui vaadata Newgrange’ist kirjutatut on leheküljel www.mythicalireland.com “101 fakti Newgrange’ist” üsna huvipakkuv detail. Nimelt kui panna künkasse viiva tunneli sissekäigu juures asuv paljude ornamentidega kivi peegelpilti ja vaadelda seda siis, tekib järgmine pilt. Erinevad inmesed näevad siin erinevaid kujutisi, kes nägu, kes muudki  Autori meelest kujutab see aga naissuguorganeid, mis oleks kinnitus sellele, et Bru’ tähendab üska. Mida teie näete?

^

69. Briti kuningapaari visiit Eestisse – kas ajalooline tähtsündmus? Päevaleht oktoober 2006.

Toomas Tiivel

Suursaadik, EV Välisministeeriumi protokolliülem 2004 – 2006

Tähtis sündmus on see vaieldamatult. Olen üsna kindel, et aastat 2006 jäädakse Eestis meenutama, kui aastat, mil Tallinna külastas kuninganna Elizabeth II ja Edinburghi hertsog prints Philip.

Kuigi Briti kuninganna teeb reeglina vaid kaks väljaminevat riigivisiiti aastas, on ta tänu oma 80-le eluaastale ja üle 50 aastasele Briti kuningatroonil viibimisele teinud kokku 256 ametlikku visiiti kokku 129 riiki, nendest 78 visiiti on olnud riigivisiidid. Et kuningannal on ka töökohustused 53 riigist koosnevas Briti Rahvaste Ühenduses, mille riigipea ta on, ei lähe visiidid ühenduse sees kirja kui riigivisiidid. Kohtunud on ta nüüdseks ju 11 USA presidendi, samapaljude Prantsusmaa presidentide, külastanud Austraaliat 15, Uus-Meremaad 10 ja Kanadat 23 korda, ka on Suurbritannias endas vahetunud nende aastate jooksul 10 peaministrit.

Esimene välisvisiit, siis veel printsessina, oli tänasel kuningannal 1947. aastal Lõuna Aafrikasse, mida ta  külastas uuesti alles 1995. aastal seoses seal vahepeal valitsenud apartheidiga.

Elizabeth II on reisinud enam, kui ükski teine monarh. Ta on külastanud ka riike, kus enne teda ei ole ametlikul visiidil käinud ükski teine Briti riigipea. Viimaste aastate esmavisiitidest peab ametlik Buckinghami palee tähtsamateks visiiti Hiina Rahvavabariiki 1986, Venemaale oktoobris 1994, Bruneisse ja Malaisiasse 1998 ja Koreasse 1999, olulisemateks peetakse ka juba mainitud kuuepäevast visiiti Lõuna-Aafrika Vabariiki 1995 ning riigivisiite Prantsusmaale aprillis 2004 ja Saksamaale novembris 2004.

Endisest sotsialismileerist on riigivisiidid toimunud Ungarisse 1993 aasta mais (president Goncz’i kutsel), Tshehhi Vabariiki president Haveli ja Poola president Kwasniewski kutsel märtsis 1996.

Sellel aastal külastas Briti kuningapaar Singapuri ja Austraaliat.

Riigivisiidid on kõige esinduslikumad ja kõige pidulikumad riigipeade vahelised külaskäigud, nad on pigem tseremoniaalsed ja muudest visiitidest palju pidulikumad, mis küll ei tähenda, et ei arutata ka sisulisi kahe riigi vahelisi ja ka rahvusvahelisi küsimusi. Siiski on tavatust suuremal hulgal lippe, punaseid vaipasid, pidulikke vastuvõtte, tseremooniaid, pärjapanekuid ja muid auavaldusi. Kõik need saavad toimuda siiski vaid siis, kui riikidevahelised suhted on head või isegi väga head. Programm on seega suure hulga inimeste poolt väga ja väga lihvitud, läbi arutatud ja erinevate asutustega, kellel kõigil oma roll visiidi häireteta toimumisel, kooskõlastatud. See, et antud juhul on tegemist mitmeti ühe kõige hinnatuma külalisega maailmas, lisab ettevalmistustele vaieldamatult oma pitseri.

Ka selliste visiitide planeerimine on üsna pikaajaline protsess, eriti kuningakodades. Riikide nimekiri, kuhu riigipeadel soovitatakse sõita, on enamasti pikk, käib üsna põhjalik sõelumine, olulist rolli mängib siin kindalsti külastatava riigi olulisus, viimaste aastate arengud kahe riigi vahel, aga ka ajaloolised sidemed, kindlasti ka isiklikud kontaktid ning sümpaatiad. Lõppeks ka see, kes on nõuandjad välispoliitilistes küsimustes ja ka protokollis, mistõttu see, et Londonis on mitmeid Eesti sõpru, sealhulgas ka endine Ühendkuningriigi suursaadik Eesti Vabariigis Charles de Chassiron, kes töötas hiljem Londonis Briti Välisministeeriumis protokolliülemana, oli kindlasti üks väike, aga oluline lüli visiidi toimumises.

Kõige olulisem on ilmselt siiski kahe riigi sidemed tänapäeva maailmas, koostöö erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides, Suurbritannia ja Eesti puhul kindlasti Euroopa Liidus ja NATOs. Kindlasti on oluline roll Eesti ja Suurbritannia ajaloolistel suhetel, seda alates Eesti Vabadussõjast, kui Tallinna lahel olid briti laevad admiralide Sinclairi ja Cowani juhtimisel, mida tähistavad mälestustahvlid Portsmouthis ja ka Tallinna Pühavaimu kirikus ning Paksu Margareeta juures. Visiidi käigus ristib kuninganna ühe Eesti mereväe uutest laevadest admiral Cowani nimeliseks ning toimub tseremoonia Paksu Margareeta juures. Eesti Vabariik on olnud ja on usaldusväärne partner rahvusvahelises sõjalises koostöös demokraatia ülesehitamisel ja kaitsmisel nii sada aastat tagasi kui ka täna Afganistanis.

Nii eelpoolmainitud laevaristimine, pärjapanek, kohtumine Afganistani suunduvate Eesti sõjaväelastega, kui ka kõik muu visiidi käigus toimuv on pikaajalise planeerimise ja kooskõlastamise tulemus. Tahame ju meie end näidata parimast küljest, tsiviliseeritud riigina, “kes pole kunagi Euroopast lahkunud”, kus on soodne ärikliima, rikas kultuur ja kaunis loodus. Sealt siis peatused ja kohtumised president Toomas Hendrik Ilvesega Kadriorus, KUMU külastus, briti ettevõtte avamine Mõigus, aga ka pidulik õhtusöök Mustpeade majas ning tõenäoliselt kogu visiidi kulminatsioon reedel keskpäeval Raekoja platsil. Britid on alati rõhutanud, kui oluliseks peab kuninglik paar võimalikult paljude inimestega kohtumist oma visiitidel. Turvalisus niikuinii, kuid kuningapaar peab olema nähtav!

Kahe riigi riigipead vahetavad ka teenetemärke. Tänapäeval on see sündmus riigivisiitidel diplomaatiline tava, mida küll sugugi alati ei järgita. See näitab, kuidas üks riik teist ametlikult austab  ja ka seda, millised on riiklikud tavad. Oma riigi ordenite jagamisel on Buckinghami palee olnud teiste riikidega võrreldes üsnagi valiv ja kitsi - ainult vähesed teiste riikide kodanikud on pälvinud selle au saada dekoreeritud Briti ordeniga. See, et taoline vahetus Tallinnas toimub, omab kindlasti ka sümboolset tähendust ja väärtustab kõrgemalt toimuvat riigivisiiti ja kahe riigi suhteid.

Eks taoliste visiitide puhul on tihti sama lugu, nagu ka inimestevahelistes suhetes. Üks asi on olla kellegagi koos kusagil neutraalsel pinnal, kuid kedagi tema kodus külastada on enamasti alati isikupärasem, südamlikum, meeldejäävam ja kindlasti ka tähendusrikkam.

^

70. Kas loodus + foto = loodusfoto?

Indrek Rohtmets

Sirp - 10 november 2006
Näitus “Loodusfoto 2005” Kumus kuni
12. XI.

Kui inglased mõne nädala eest KUMUs oma loodusfoto näituse üles panid, oli loodusfoto buum Eestis juba alanud. Tõepoolest, loodusfoto on tänapäeva Eestis oma reviiri hoogsalt laiendav harrastus. Meie suurima loodusfotovõistluse “Looduse aasta foto” laureaatide väljakuulutamisele koguneb tuhandeid inimesi ja nii mõnigi poliitik või ärimees peab juba prestiižseks, kui annab laiale lugejaskonnale mõeldud intervjuus teada, et tema vaba aega täidab looduspiltide tegemine. Meil on olemas oma kodumaine loodusepildistajate vana kool eesotsas suurmeister Fred Jüssiga, tubli ja töökas keskmine põlvkond ning jõuliselt esile astunud noor seltskond, kes oskab moodsast tehnikast pea kõik välja võtta ning on endale kiiresti nime teinud. Samas kurdame, et mida aeg edasi, seda rohkem me loodusest võõrdume. Võõrduvad vanemad ja lapsed nii linnas kui maal. Ei me tunne enam metsvindi laulu ega tea, kus on kimalase kodu. Ehk ongi loodusest võõrdumine ja loodusfoto buum omavahel kuidagi seotud?
Pildi peal on enamasti mingi erakordne hetk või olend, keda äärmisel juhul võid näha loomaaias puurivõre taga. Kui vaatate pildi pealt mõnda sügavas metsakolkas elavat haruldast elukat, siis hüüate tihtipeale. “Oi, kui nunnu!”, sest te pole surmani väsinud raske fotovarustuse tassimisest, teid ei pure sääsed ja teie jalad pole villis nagu sellel pildistajal, kes on sama kaadrit läbi oma fotoaparaadi pildiotsija näinud.
Õnneks pole nii utreeritud lähenemine loodusfotole kuigi viljakas. Ei ole küll enam kahtlust, et loodusfoto näol on tegemist suure-laia fotokunsti omaette haruga, mille alguslätteid tuleb otsida XIX sajandi teisest poolest. Igatahes eksponeeriti juba 1912. aastal Londonis esinduslikku linnufotode näitust, mis pakkus vaatamiseks pilte 174 liiki sulelistest. Loodusfotograafia teoreetilisi aluseid on analüüsitud viimastel aastakümnetel päris põhjalikult. On välja töötatud reeglistikke, paika pandud eetikakoodekseid, sõnasõda peetud ja süüdistusi lendu lastud. Ma ei tea, kui palju peab moefotograaf tundma modellide hingeelu, kuid ühelt õigelt loodusfotograafilt oodatakse suurt loodusetundmist ja aukartust pildistatava ees. Bioloog ja loodusepildistaja Urmas Tartes otsib ajakirjas Cheese ilmunud kirjutises loodusfoto definitsiooni ja leiab, et tegemist on inimesest sõltumatu hetke tabamisega looduses. Loodusfoto salvestab hetki, mille tekkimist inimene ei kontrolli ega lavasta. Ortodoksselt võttes pole seega õige ega ilus vedada laande lehmaraibe ja passida seal niikaua, kuni karud seda lahkama saabuvad.
Ideaalses loodusfotograafis peaks niisiis peituma vähemalt veidigi renessansiaja inimest, kes oskab ühendada teadust, kunsti ja vaimumaailma. Tal peaks olema nii missiooni kui aukartust elu ees. Tõepoolest, looduse pildistajate ja filmijate rolli nüüdisaegses looduse- ja liigikaitses ei saa kuidagi alahinnata. Miljonitele inimestele on loodusepildid, kas siis liikuvad või hetkeks tardunud, ainus võimalus aduda kõigi nende teiste elu ja olu, kellega me täna seda planeeti jagame.
Loodusfotode tähtsaimateks eksponeerijateks Eestis on meie looduseajakirjad, eelkõige Eesti Loodus, kes korraldab juba neljandat aastat ka oma looma- ja taimefoto konkurssi. Britid alustasid loodusfoto võistlustega 42 aastat tagasi. Tänaseks on ajakiri BBC Wildlife Magazine Koostöös Londoni loodusloomuuseumiga (Natural History Museum) ja globaalse õligigandi Shell toetusel sellest fotovõistlusest kujundanud maailma kõige olulisema loodusfoto sündmuse. Shell Wildlife Photographer of the Year on tiitel, millest kõrgemat üks loodusfotograaf enam ihaldada ei saagi. Tänavu oli seda tiitlit taga ajamas 18 000 pildistajat 55 riigist. Kõnealuse fotovõistluse reeglid on väga demokraatlikud, osa võivad võtta kõik, kes vähegi soovivad, kusjuures teemade ring on kõikehaaravalt lai. Võistlejad konkureerivad eri vanuseklassides (kolm noorteklassi on: 10 aastat ja nooremad, 11 – 14 ja 15 – 17 aastased; alates 18 eluaastast tuleb võistelda juba täiskasvanute seas), preemiaid anti seekord välja kokku 16, millele lisandus kaks peapreemiat, üks täiskasvanutele ja üks noortele. Peapreemia võitjad sõelutakse välja eri kategooriate võitjate seast. Siin pole otstarbekas üles lugeda kõiki teemakategooriaid, sest need on aastate lõikes muutunud ja küllap muutuvad veelgi, kuid näiteks võib tuua loomade käitumise temaatika, mis on jagatud kolme kategooriasse: lindude käitumine, imetajate käitumine ja kõikide teiste loomade käitumine. Teemade kõrval on välja pandud ka kaks nimelist preemiat, Eric Hoskingi (esimene elukutseline linnufotograaf, elas Inglismaal aastail 1909 – 1991) ja Gerald Durrelli preemia. Esimene neist parimale kuuepildilisele seeriale ja teine ohustatud loomi kujutavatele piltidele.

Erakordsed värvid ja hoog

Kumus välja pandud näitus annab nii ülevaate brittide loodusfotovõistluse 2005. aasta võitjatest kui diplomeeritutest. Suures näitusesaalis on väljas 77 fotot ja kõik, kes otsivad vastust küsimusele, kuidas panna pilt elama, leiavad sealt kümneid näiteid selle kohta, kuidas pilt elama pannakse. Väheseks jääb igal juhul sellest, kui lihtsalt mõnda elusat objekti pildistada. Näitus on teiselt poolt ka esinduslik värvide ja vormide paraad. Punkti i-le paneb igale pildile lisatud lugu, kuidas üks või teine foto tehtud. Looduspilt vajab kindlasti ka lugu ja huvitaval kombel selgub, et mida põnevam pilt, seda parem on ka lugu.
Eelmise aasta võidu viis koju itaallane Manuel Presti vägagi ootamatult mõjuva fotoga. Hallikasvalges taevas kihutavat kuldnokaparve jälitab rabapistrik ja kõik see jaht käib Rooma linnas. Tuleb välja, et mainekat loodusfotovõistlust saab võita ka urbanisatsiooni südames võetud piltidega. Ei pea tingimata sõitma maakera viimaseid säilinud ürgmaastikke otsima.
Et praeguseks on välja kuulutatud juba ka 2006. aasta võistluse võitjad, siis uurisin, millised pildid jäid seekord vaekausile. Võitjaks kroonitud rootslane Göran Ehlme pälvis peapreemia Gröönimaa rannikuvetes tehtud foto eest, mis kujutab põhjamuda sonkivat morska. Oma pildi kohta ütleb mees ise, et tal kulus aastaid morskade käitumise uurimisele ja lisaks tuli ka tublisti julgust koguda, et ujuda mitmetonnise kihvakandja külje alla temale koduses elemendis. Aastad pole seega vennad: kord võidab pigem graafilist lehte meenutav pilt, siis aga jälle ülipõnev dokument erakordsest elukast.
Näitusel ringi vaadates kasvab kindel veendumus, et järelkasvu muret loodusfotograafidel pole. Näiteks 10aastane parima noore fotograafi auhinna teeninud Soome poiss Jesse Ritonen ei jää täiskasvanutest enam kuigi palju maha. Noor ungarlane, Bence Máte aga näitab Eric Hoskingi auhinna võitmisega maailma absoluutset tippklassi. Et võit pole juhuslik, kinnitab asjaolu, et Bence nime leiame ka 2006. aasta võitjate seast.
Nii 2005. kui 2006. aasta võidupilte silmitsedes ei jää varju tõsiasi, et tänapäevane loodusfotograafia on välja kasvanud lindude pildistamisest, Kumu näitusel on ligemale neljandikul fotodest kujutatud linde. Populaarsemad lindude seast on kakud, kured ja luiged, neljajalgsetest jäävad tihemini kas siis kaamera ette või kohtunike sõelale suured inimahvid ja karud. Selgroota loomade hulgas näib põnevaim objekt olevat kiil. Kui maastikku pildistatakse, siis tehakse tihtipeale panus kõikvõimaliku kuju ja mahuga uduloorile ning veepeegeldustele.
Pildivaatamise lõpetanud, jäin enda jaoks asja kokku võttes mõttesse, et kas olen viimasel ajal üldse midagi nii suuremahulist ja läbinisti vaimu positiivselt ergutavat vaadanud-lugenud-kuulnud? Ega vist mitte!

71.  Sven Grünberg – helilooja paralleelsete sirgete vahel
18. november 2006 Päevaleht - Birgitta Davidjants

Foto: Terje Lepp
Helilooja Sven Grünberg on saanud hakkama enneolematuga: ta on kirjutanud oma nime ühtaegu nii akadeemilise kui ka populaarmuusika kaanonisse. Niimoodi kõnnib ta justkui paralleelsete sirgete vahel, lõigates mõlemat maailma, iseloomustab Brigitta Davidjants.
Kahtlustan, et just seetõttu pole ühelgi teisel eesti heliloojal noorema põlvkonna hulgas nii palju austajaid. Ja muusika on tal ilus.

—Alustame päris algusest. Otsa-koolis õppisite muusikateooriat. Päris veider ühe helilooja jaoks.

—Tegelikult käivitasid suures osas just teooriaõpingud mu loomingulise tegevuse. Mäletan, et päris lapsena oli ka igasuguseid meloodiajupikesi, aga looks neid teha ei õnnestunud. Kummalisel kombel aitasid mind uitmõtete muusikaks vormimisel harmooniaülesanded. Ning au ja kiitus mu karmile ja rangele teooriaõpetajale Leo Semlekile.

Milline see muusika tollal oli?

—Eks neid esimesi lugusid võibki kuulda plaadilt “Küsi eneselt” ansambliga Mess, mis tuli kokku, kui olin 17.

—Mind üllatab, et Messi lood kõlavad nii küpselt. Ei arvaks, et nii noore inimese töö!

—Kui nüüd pisut müstifitseerida, siis see küpsus, nagu te ütlete, on ehk eelmistest eludest pärit. Siiski on see pigem mütoloogiline. Loomulikult pole ma Mozart, aga mõelge: tema tegi juba nelja-aastaselt asju, mida polnud selles elus õppinudki. Nii et ehk tasub vähemalt mõelda selle üle, et inimesed koguvad tarkust elude kaudu. Aegade jooksul õpitu realiseerumiseks selles elus on vaja muidugi teatud võimalusi. Ma sündisin muusikute perre. Isa oli saanud küll raadioalase hariduse, kuid töötas terve elu džässpianistina. Nii et mu lapsepõlvekodus käisid paljud meie džässitipud. Uno Naissoo ja teised tegelinskid istusid alalõpmata meil, kuulasid plaate ja arutlesid.

—Olete kirjutanud palju filmimuusikat. Mida see žanr teile pakub?

—Filmimuusika on minu jaoks oluline ehk pisut üllatava tahu pealt. See õpetab teisi kuulama ja arvestama.

—Kas peate silmas režissööri ettekirjutusi?

—Ei, filmile muusikat tehes tuleb arvestada, et hetkiti on sõna osa olulisem, siis pilt, siis peab aga muusika kogu loo enda kanda võtma. Muusika osatähtsus on mingis lõigus viis protsenti, mingis 20 ja mingis ehk isegi 99 protsenti. Vajadusel peab muusika kandma kogu filmi mõtet. Kontsertmuusika puhul peab helilooja kirjutama n-ö sajaprotsendilist muusikat, see peab töötama läbi oma kõlamise aja. Aga filmis tuleb end talitseda, suuta teha ka poolfabrikaati, mis tervikut üle ei koormaks. Ja see on nagu apteekri töö.

—Kuidas loote filmimuusikat?

—Filmid on väga erinevad. Nende puhul lähtutakse igasugu kli‰eedest. Näiteks väga loll ütlemine on, et parim filmimuusika on see, mida ei märka. Kujuta ette, et vaatame ooperi- või balletifilmi, läheme kinno vaatama muusikali “West Side Story” ega märka filmimuusikat! See on ju lollus! Kui koostatakse plaate või tehakse filmimuusika kontserte, kas see siis on muusika, mida keegi pole märganud? Samas võib olla probleemiks, et vahel on muusika ise väga hea, aga filmi seisukohast halb, kuna tõmbab tähelepanu oluliselt kõrvale.

—Tooge mõni näide.

—Neid on küll ja küll. Aga vaevalt see lugejat huvitab.

—Mul endal oleks huvitav.

—Näiteks Hitchcocki “Psühhos” on episood, kus minnakse hullu ema tuppa. Seal on muusikalises mõttes hea muusika, mis aga sinna episoodi ei sobi, sest ei lase ohtu tajuda.

—Kuidas sattusite elektronmuusika juurde?

—See on minu puhul liialt ekspluateeritud teema, kuid muidugi võin ma sellele taas vastata. Tõepoolest, olin esimene, kes Eestis elektroonikaga tegelema hakkas ja samuti üks esimesi Nõukogude impeeriumis. Elektroonika pole olnud minu jaoks kunagi eesmärk omaette, vaid üks väljendusvahend. Küll on aga elektroonika kindlalt meie ajastu märk. Kui mõtleme Euroopa muusikakultuuri minevikule, siis näeme, et kõik võtmefiguurid on toonud muusikasse ilmtingimata ka midagi uut, mis on iseloomulik just sellele ajastule.

—Aga mis on siis praeguse aja fenomenid?

—Näen peamiselt kahte olulist ajastu märki. Üks on elektroonika. Iseasi, kas see meeldib või selle kasutamine sobib. Aga see on fakt, sest mitte kunagi varem pole elektroonikat lihtsalt olemas olnud. Teine meie ajastu fenomen on maailmakultuuri kättesaadavus. Lähed meie Eestimaa talves koju ja kuulad näiteks Aafrika muusikat või näiteks tipptasemel Hiina õukonnamuusikat, mida kunagi ei tohtinud isegi tavahiinlased kuulda.

Olen seda teed kuidagi instinktiivselt läinud. Eks see teoreetiline pool tuli hiljem mõtiskledes. Ega ma ei mõelnud, et elektroonika on meie ajastu fenomen ja nüüd ma hakkan elektroonikat kasutama. Mulle see lihtsalt meeldis ja sobis.

—Kuidas suhtute naturaalpillidesse?

—Ma pole kunagi olnud ortodoksne elektroonika kasutaja, vaid algusest peale mõistnud, et selle abil saab üht-teist teha, kuid naturaalpillid olid ja jäävad samuti. Kunagi vaidlesime Eduard Artemjeviga (Nikita Mihhalkovi ja Andrei Tarkovski ihuhelilooja – toim) kes ütles, et süntesaatori heli ja võimalused on palju avaramad kui viiulil. Seepeale üritasin teda mõistusele kutsuda… Naturaalpillid on ja jäävad, kuid samuti pole tark tänapäeva elektroonikat ignoreerida.

—Kuidas suhtusid elektronmuusikasse akadeemilised ringkonnad?

—Kahjuks tekkis omal ajal kaks vaenutsevat leeri. Mäletan selgelt, kuidas mulle öeldi heliloojate liidu nääripeol, kui taadid olid end mõnusalt purju tõmmanud: “See on Surnumeri, kõik see elektroonika! See ei ole elus muusika!” Üritasin seepeale selgitada, et näiteks analoogsüntesaatori helid on hämmastavalt sarnased vaala häälitsuste maailmaga, kuid ega seda kuulda võetud.

—Millest see elektroonikavaenulikkus tuli?

—Arvan, et tean põhjust. Kunagi ammu pöördus minu poole väga üllatava sooviga Kuldar Sink. Ta ütles, et tahab tulla minu õpilaseks. Vastasin: “Kuule, sa oled ise nii vägev mees – mis mul sulle õpetada?” Aga asi oli selles, et ta ei tundnud ei elektroonikat ega rokkmuusikat, mille vastu ta huvi tundis. Kujutle nüüd, et inimene õpib klaverit ja orkestreerimist, käib koolis ja “konsis”. Heliloojaks õppimine on väga raske töö. Ja siis ühel hetkel selgub, et on hoopis mingi muu maailm, mida sa ei oska, tea ega valda. Sel juhul on kaks võimalust: sa kas hakkad tundmatut eitama ja ründama või jälle õppima. Väga paljudel pole õpihimu ja nad valivad eitamise ja vastutöötamise, aga see on nähtus, mis ei puuduta ainult muusikat.

—Teie muusikas on vist ida kultuuride mõjusid?

—Jällegi, arvatavasti pole see mitte esimene elu, mis seda sfääri puudutab. Aga ma kordan taas, et see kuulub ka mõnusa huumoriga võetava mütoloogilise mõtlemise juurde. Ma ei arva, et Sven Grünberg sünnib uuesti. Kindlasti mitte. Iga inimene on kordumatu, sest sünnib oma aega ja keelkonda, oma kultuuri konteksti. See olukord pole kunagi korduv. Küll aga võib elusid pidi edasi kanduda teadvus, mis õige kasvatuse korral realiseerub. See on sama, et kui sa klaverit ei harjuta, siis sinust pianisti ei saa. Teatud info hulk on lihtsalt mõnes inimeses suurem ja teatud kultuuride mõjud samuti.

Aga mis puutub idasse, siis kunagi küsis mu hea eesti keele õpetaja: “Kuule, Sven, miks sa ikka sinna itta nii vaatad?” Ma vastasin, et ei vaata ma itta, läände, lõunasse ega põhja. Mind huvitab tarkus. Ja mul on kama, kust see tarkus tuleb. Kui kasutame jalgratast, ei pea me mõtlema, kus see leiutati. Tähtis on, et ratas sõidab. Nii et kui idamaadest on tulnud väga suurt tarkust, on rumal seda mitte sealt vastu võtta.

—Kuhu paigutub teie kaardil Eesti?

—Eesti on üldse väga huvitav koht. Seda on öelnud pea kõik mu välismaa sõbrad alates Tanja Grindenkost ja Volodja Martõnovist. Nad rääkisid juba 25 aastat tagasi, et Eesti on täiesti müstiline paik, sest kuidas on võimalik, et pisut üle miljonilise rahva hulgas on nii palju eriilmelisi kõrgtasemel kultuuriinimesi. Aga ometi on see nii. Mis puudutab ida ja peaasjalikult budismi tundmist, siis on Eestil vedanud, et meil on Linnart Mäll, kes on nii palju möödapääsmatult vajalikku budismialasest kirjandusest eesti keelde tõlkinud. Ta on üks maailma juhtivaid budismitundjaid, isegi sel tasemel, et võib Dalai-laamale budismialast nõu anda.

Mul on hea meel, et hakkab kaduma kunagine rumal kli‰eemõtlemine, et Euroopa ei mõista ida ja ida Euroopat. Kunagi ammu sattusin Jurmalas rahvusvahelisele muusikakonverentsile. Seal rääkis üks Jaapani muusikateadlane, et kui tema välimusega mees räägib Bachist, ei võta keegi teda tõsiselt, kuigi ta võib Bachi muusikat hästi tunda. Ja vastupidi. Ühesõnaga, küsimus on neis rumalais kli‰eedes, mis inimese teadvust kammitsevad. Me võime siin ida kultuuri hästi ja mõnes mõttes isegi neist endist paremini mõista, sest saame analüüsida väljastpoolt.

—Rääkige oma tegemistest budismi instituudi direktorina.

—Olen ka Eesti akadeemilise orientaalseltsi juhatuse liige. See selts tegutseb ammust aega ja oli kunagi vajalik, sest budism oli Nõukogude ajal praktiliselt karistatav. Orientaalseltsi varjus sai siis budismi asju aetud. Kui Nõukogude aeg lõppes, siis mõtlesin, et pole ju enam miskit varjata. Tegeleme olulisega. Instituut sai loodud selleks, et anda budismialast haridust, korraldada üritusi ja loenguid. Meil on kirjastus ja keeleõpe. See on neile, kes tahavad end harida. Ega budism ole õpetus, mis end kellelegi peale surub. Buddha olevat öelnud: ärge uskuge minu sõnu ainult seetõttu, et mina olen nii öelnud, vaid proovige ise mõista.

—Kristlus polegi vist eestlastele väga omane?

—Vähemalt pimedalt uskumine tõesti mitte. Kunagi küsiti minult “Kahvli” saates, kui palju on Eestis budiste. Vastasin, et kõik eestlased on rohkem või vähem budistid. Ehk siis eestlasele on omane, et ta tahab eelkõige asjadest aru saada ja mõista, mitte pimesi kaasa koogutada. See on ka budismi üks alustala.

—Miks on budism oluline?

—Ma ei arva, et budism ise on eesmärk. Vana Buddha on öelnud, et tema õpetus on vajalik kui paat jõe ületamiseks ja kui jõgi on ületatud, tuleb see kasutuna maha jätta ja edasi minna. Ehk siis budism on ütlemata tark õpetus, mis räägib sellest, mis on oluline ja mis mitte. Tähtis on end ja ümbritsevat tundma õppida. Sõna Buddha tähendab sanskriti keeles “virgunu”. Kui hommikul ärkad, oled ka virgunu, võid endale “Tere, buda!” öelda. Mäletad, et unes oli paras tohuvabohu, ning rõõmustad, et pea on selge ja hakkad nüüd tegutsema. Buddha tasemel virgumine aga tähendab, et Tema ärkas n-ö üles meie seisundist, järgmisele, kõrgemale tasemele ning nägi, et me kõik magame. Teadmise aluseks on analüütiline mõtlemine ja see aitab ületada kõiki kli‰eesid, millest pidevalt lähtume. Suurem osa meie elust ongi üks lõputu failide ja kli‰eede jada. Inimene on arvutiga väga sarnane. Ta on arvuti näol loonud endaga väga sarnase olendi, eriti kui mõelda, kui skemaatiliselt inimesed elavad.

—Olete õpetanud paljudes Soome ja Eesti kõrgkoolides. Kuidas nii juhtus?

—Alustasin õpetamist Soomes, sest mis seal salata, Eesti krooni tulles katkes mu põhiline sissetulekuallikas filmitegemine. Aastail 1992–93 ei tehtud äkki enam üldse filme. Üks mu soome sõber Tampere kunsti ja meedia rakenduslikust kõrgkoolist kutsus mu sinna õpetama, sest teadis, kui palju ma olen filme teinud. Kui läksin, imestas ka sealne rektor, et neil pole Soomes ühtegi sellise kvalifikatsiooni ja filmikogemusega inimest. Eks see oli keeruline ettevõtmine, sest esiteks ei osanud ma nii hästi soome keelt. Ning minna pehmelt öeldes skeptiliste õpilaste ette, kes istuvad, käed risti rinnal, et noh, mida sa ka meile õpetada oskad... Aga see barjäär murdus õnneks üsna kähku ja meil tekkis hea klapp. Loenguteks tuli välja mõelda täiesti uus õppeaine, mida pole kunagi enne Eestis ega Soomes õpetatud. Selle aine kirjeldus oleks: muusika ja heli filmidramaturgia loojana.

—Kas lääne nüüdisaegne akadeemiline muusika istub teile?

—Kahjuks on hea kvaliteet alati haruldane. Nii ka akadeemilise muusika puhul, kuid liiga tihti kipub n-ö tõsine muusika olema pigem masendav-hävitav kui tõsine, tark ja loov. Sel puhul mõtlen, et pole vaja kuulajaile oma ööpotti pähe valada. Elu on niigi liiga raske, mis ei tähenda muidugi, et muusika peaks olema ainult üks trallallaa. Heliloojal on väga suur vastutus, sest ta võtab ju inimeselt eluaega ära, kui too saalis istub ja tema teost kuulab. Probleemid algavad taas õpetamisest ja õpetajatest. Aastaid tagasi tulid minu juurde “konsi” tudengid, kes tahtsid mulle oma lugusid lasta ja kuulda minu arvamust. Ma ütlesin: “Okei, need on koolitööd, aga mida teil endil öelda on?” “Ei-ei, koolis kästakse nii kirjutada, ja endil …hm… meile pole seda õpetatud,” vastasid nemad.

Sama sündroomi olen kohanud ka Soomes. Ühest küljest tuleb muidugi selgeks teha manuaalsed oskused. Teisest küljest on veel tähtsamgi noored inimesed sisuliselt raja peale panna. Kas või selgitada, et tarkuse alus on analüütiline mõtlemine ja kindlasti ka kaastunne tundlike olendite suhtes. Õpilased on muidugi erinevad. Mõni mõistab kiirelt ja mõni mitte. Ütlen ka Tallinna ülikooli tudengitele: tegelikult pole peatähtis, kas oskate filmimuusikat analüüsida. Tähtis on, et oskate üleüldse analüüsida. Muidugi aitab see neid siis ka filmide juures.

—Kuidas siis tuleks loomingut õpetada?

—Tegelikult tulekski õpetada terviklikumat maailmakäsitust, millest eriala ja muidugi manuaalsed oskused on üks osa, mitte ilma mõtteta noote kirjutada. Paljud kunstnikud arvavad, et kunst ja muusika on maailmas tähtsaimad. Jällegi, kui levinud ning vabandage, loll ja ‰abloonne kontsept! Muidugi on hea, kui oskad oma asja teha. Aga veel palju-palju olulisem on saada targaks ja heaks inimeseks. See on miljon korda tähtsam sellest, kas üldse kirjutad või lood. Kes seda mõistab, on loomulikult ka vastutusvõimeline. Pole vaja õudust paljundada ja inimest lõhkuda, sest elu lõhub nagunii.

—Teil on noorte hulgas ohtralt austajaid. Miks on see teie arvates nii?

—Ju siis on midagi neis sõnumites ja mõtetes, mida olen püüd-nud edastada. Aga see fänniklubi on mind ka üllatanud. Kunagi sõitis kohale üks Tartu seltskond ja uskumatu triangel oli “Naksitrallide” muusika pärast!

—Aga see on ju väga ilus muusika.

—Mõtlesin, et 20-aastaseid noori huvitavad võib-olla “Alpinist” või Messi asjad. Aga ei, hoopis “Naksitrallid” ja “Klaabu”. Nii et on olnud veidraid üllatusi. Mult on ka küsitud: “Millal te hakkate jälle tegelema analoogsüntesaatoritega?” Ma siis vastan, et tegin oma asjad ära. Nüüd tehke teie, kui tahate, ja paremini.

—Teie puhul ei saa üle ega ümber “Hukkunud Alpinisti hotellist”.

—Seoses selle filmiga on päris naljakaid ja õpetlikke seiku. Algul pidi muusika tegema Arvo Pärt. Ta helistas mulle ja küsis, et äkki aitaksin teda elektroonikaga. Aga just sel ajal hakkasid nad naisega N Liidust ära kolima. Jäi nii, et pidime muusika tegema Kuldar Singiga, mina elektroonika ja Kuldar muu. Kui me esimest korda materjali vaatamas käisime, läks hirmsaks peoks. Tõnu Virve oli filmi kunstnik ja kutsus meid Noorsooteatri kostüümilattu ühistööd tähistama, kus me ikka päris mitu pudelit sisse kallasime. Pärast seda jäi Kuldar kadunuks. (Hiljem ilmus ta küll välja, aga siis oli film juba valmis.) Kuna teda ei leitud üles ja kuna kõik tähtajad olid möödas, pidin lihtsalt tegutsema hakkama. No ja siis käis Kromanov stuudios ahastades ringi ja oigas, et tal pole heliloojat, tal pole heliloojat! Olin siis 21-aastane ja tagantjärele saan muidugi aru, miks Kromanov niimoodi oigas.

—Ja teie?

—Mul viskas see pidev oigamine mingil hetkel üle, sest niigi oli kohutavalt raske, kõik tähtajad ületatud, ööd-päevad magamata, ja ütlesin talle: “Luban, et teen teile vähemalt hea muusika!”

—Jäi ta uskuma?

—Ei noh, ta ütles: “Tagasihoidlikkusega te küll ei hiilga!” Mäletan, kuidas sõitsin õhtul Moskvasse, rongis mõtlesin muusikat välja ja hommikul salvestasin. Artemjev ootas veel, noodid käes, ukse taga, sest ta hakkas kohe pärast mind “Stalkeri” muusikat tegema. Sõitsin samal päeval tagasi Tallinna. Tol ajal nõuti, et filmis peab kaks laulu olema. Sõnadega laul lauldi alati vene keeles üle. Iial ei teadnud, kes laulab, mõni liidu rahvakunstnik Moskvas või Leningradis. Nii ma tegin ühe loo vokaliisina (“Nimetu”) ja teise häälikute jadana (“Ball”). Hiljem rääkis filmi helirežissöör, et kui Moskvas film üle anti, oli Goskino peatoimetaja Pogomolov, KGB polkovnik, öelnud, et kõik muu võib olla, aga Pink Floyd tuleb heliribalt ära koristada. Siis olevat olnud tükk aega vaikust ja kadunud stuudiodirektor Enn Rekkor ütles, et ei, meil üks eesti poiss tegi. Siis oli põrutatud veel rusikaga lauale: jätke jutud, mis te arvate, et meie pole siin Pink Floydi kuulnud, see tuleb ära koristada ja jutul lõpp. Algul oli selle minu muusikaga üldse tohutu paanika, et tuleb uus helilooja võtta ja korralik muusika teha… Ei, tore töö oli, aga enda arvates olen palju olulisemaid asju teinud.

—Aga mis on teie tähtsaimad tööd?

—Olulisim, mida muusikas olen teinud, on see materjal, mis on LP-del ja CD-del. Budismi instituut. On ka mõningaid filme. Noorte õpetamine.

—Kas loominguga tegelete intensiivselt?

—Ikka, kuid kõige olulisemaks jääb liiga vähe aega. Olen vaadanud ja mõelnud, et olen teinud liiga palju igasugust filmimuusikat, ka üsna mõttetutele filmidele. Kahju muidugi, et nii palju aastaid on tühja läinud ja põhilooming on tagaplaanile jäänud, sest kogu energia on läinud minimaalse elatise teenimiseks. Siiski, juba mõnda aega on plaanis koos Peeter Jalakaga midagi teha…

Möödunud aastal olid mul mitmed autorikontserdid, neist viimane Niguliste kirikus, ja olen saanud ahvatlevaid põhiloomingut puudutavaid tellimusi. On tekkinud perspektiivikas muusikagrupp, kellega tahaks koostööd jätkata ja arendada, kirjutada uut muusikat, anda välja uusi plaate ja teha kontserte. Ja muidugi budismi instituut. Kõigele sellele kavatsen lähitulevikus ka keskenduda.

Sven Grünberg

•• Sündinud 24. novembril 1956

Lõpetas Tallinna muusikakoolis (praegune Georg Otsa nimeline muusikakool) Leo Semleki klassis muusikateooria eriala.

•• Eesti ja Nõukogude Liidu esimene proge-roki tegija (ans Mess) ja esimene elektroonika kasutaja.

•• Temalt on ilmunud plaadid “Hingus” (1981), “OM” (1988), “Milarepa” (1993), “Prana Symphony” (1995), “Mess” (1995), “Hukkunud Alpinisti hotell” (2001), “Küsi eneselt” (2004).

•• Grünberg on kirjutanud palju filmimuusikat (“Hukkunud Alpinisti hotell”, “Corrida”, “Wikmani poisid”, “Kõrini”, “Naksitrallid”, “Klaabu”, “Lepatriinude jõulud”, “Leiutajateküla Lotte” jm).

•• Ta on 1993. aastast õpetanud oma loodud õppeainet – muusika ja heli filmidramaturgia kujundajana – mitmes Soome ja Eesti kõrgkoolis.

•• Alates aastast 2002 on Grünberg Eesti budismi instituudi direktor.

•• Ta on loonud ülemaailmse suurorganisatsiooni, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni hümni.

•• Kinoliidu ja heliloojate liidu, samuti viskiklubi liige, Eesti akadeemilise orientaalseltsi juhatuse liige.

Teised temast

Janno Põldma

animafilmitegija

Sven on tore inimene. Tunnen Sveni juba päris ammu, meie tutvus algas töö pinnalt. Kui hakkasin tegema oma esimest nukufilmi “Vennad ja õed”, tundsin sisimas, et Sven oleks muusikat tegema kõige õigem. Muidugi, tema oli siis juba kuulus helilooja, mina hiline algaja, nii et mul oli väga hea meel, et ta nõustus.

Sealt alates on ta olnud mu kõikide autorifilmide helilooja. Tõtt-öelda ma ei kujutakski kedagi teist ette. Sven on professionaal selle sõna otseses mõt-tes. On heliloojaid, kes hakkavad filmimuusikat tegema nn müüriladuja stiilis, tellis tellise peale, kuni asi lõpuks valmis. Aga Sven hakkab pihta alles siis, kui on aru saanud režissööri taotlusest ja kui tal endal on sisemuses tekkinud muusikaline tervik. Tema jaoks on kõik muusika, ka pausid ja vaikus. Rääkimata helitaustadest – sammud, mehaanilised helid, looduslikud hääled jne.

Ja mis väga oluline, ta kirjutab valmis just sellise muusika, mis sobib just sellele konkreetsele filmile. Aga ta on ka väga nõudlik, kohati lausa pedantselt nõudlik. Kui minu arust on asi juba valmis, istub tema, kulm kipras, ja lihvib ja salvestab muudkui uuesti ja uuesti. Aga kui siis ka Sveni jaoks on muusika lõpuks valmis, ilmub tema näole säravalt rahulolev budistlik naeratus.

Inimesena on Sven ääretult sümpaatne. Kuna ta on budist, siis on ta mõistvalt leebe. Ta kuulub nende väheste hulka, kes ei klat§Si teisi taga. Muidugi, vahest läheb ka temal meie varakapitalistlikus postmodernismis kops üle maksa ja ta hakkab pahandama ja torisema. Aga seda on omamoodi tore näha, sest siis saad aru, et Sven pole mingi kõrgemalt poolt väljavalitu, vaid samasugune sipelgas nagu me kõik.

Muide, et asi päris lauskiitmiseks ei läheks – Sveniga on väga raske kontserti koos kuulata, sest tal on absoluutne kuulmine. Ja tema olekust on kohe näha, kui näiteks kolmas viiul mängib murdosa sekundist valesti. Aga eks igaühel meist ole oma rist kanda.

Riho Sibul

muusik

Sven Grünberg on muidugi erakordne ja ainulaadne, tema loodu ainulaadselt võluv ja erakordselt väekas. “Puhas suhe,” kui tsiteerida Kaarel Kurismaad. See oleks ehk kõige täpsem iseloomustus tema kõlamaailmale. Temaga on alati huvitav ja õpetlik koostööd teha, hoolimata sellest, et stuudios võtab ta vahel sellise “dotseeriva bodhisatva” hoiaku. Ta aitab alati. Ja ta on väga täpne ja pühendunud. Ja veel arvan, et ta on üks neist, kes läheb aastatega aina paremaks. Ole hoitud! Tänan sind.

^

72.Sven Grünberg - muusikas mõtiskleja
22.11.2006 Postimees - Urve Eslas

Sven Grünberg tunneb aja maha võtmise kunsti, mis võimaldab mõtiskleda olulise üle.
Foto: Sven Tupits/Nädal

Sven Grünberg, reedel 50-aastaseks saav muusik, ütles seda intervjuud üle lugedes, et ootamatult sai lugu tavatult sünge. Budistlikust maailmapildist puudutatuna sooviks ta pigem aidata elu rõõmsamaks muuta.
Kas 50-aastaseks saava muusiku jaoks on mõned teemad, mis intervjuudes on olnud selgelt üleekspluateeritud?

Möödanik, elektroonika, «Hukkunud Alpinisti hotell», seisundimuusika.... Üldiselt olen ma püüdnud keskenduda sellele, mis on minu arvates oluline; viimasel ajal on rohkem olnud survet, et tuleb lugejatele silma teha ja rohkem pladrata. Miks mitte. Ma ei ole kuri onu, kes ainult keerulist filosoofiat räägib.

Aga kuna lähiminevikus on toimunud pööre tobeda mula suunas ja kõik jooksevad võidu, et võimalikult paljudele meeldida, on latt väga alla lastud. Mis kingi kannad või mis tibi sul on – see kõige pealiskaudsem kiht. Vähesed julgevad avaldada mõtisklevamat juttu.

Mõistlik inimene saab sellest lihtsast asjast aru, et üldiselt mõeldakse liiga palju enda tähtsusest ja oma elust, unustades, et me oleme ühe suure organismi osakesed. Sureb meist mõni ära, mis sellest. Inimkond elab ikka edasi. Me ei märka ju, kui meis rakud vahetuvad.

Mis inimest muust loodusest esile tõstab, on teadvuse olemasolu. Teadvus väljendub kultuuris, teistel olenditel ei ole oma kultuuri, mis oleks teadvuse poolt kunstlikult loodud.

Teadvuse arengu aluseks on analüütiline mõtlemine. Analüütilise mõtlemise alusel võrdled sündmusi ja siis tasapisi hakkad aru saama mingisugustest reeglipärasustest, hakkad mõistma seoseid.

Vanus annab eelised?

Vanus ilma analüütilise mõtlemiseta ei anna veel midagi, kuid on olemas potentsiaal – kui elad kauem, on sul võimalus areneda. Aga enamasti seda ei tehta, tegeletakse kõige muu, eeskätt mõnu otsimisega. Ja kui läheb hästi, satutakse aina tühisemate asjade küüsi, mida me ka praegu enda ümber näeme. Kui kellelgi juhtub mingi õnnetus, alles siis hakatakse tõsisemate asjade peale mõtlema.

Tekivad miks-küsimused?

Just.

Kas analüüsivõime avaldub aastatega üha enam?

Harjutades muutub kõik lihtsamaks.

Kui vastuoluline te olete?

Kindlasti olen ka mina vastuoluline, sest enamik nähtusi on vastuolulised ja ega mulgi pole sellest pääsu.

Vastuolulisus ei ole ei hea ega halb, see lihtsalt on nii. Naised tihtilugu imestavad, et miks need mehed tõmbavad ringi. Aga mehed peavadki, nagu programm ette näeb, ringi tõmbama, sest suures plaanis tagab see inimkonna jätkuvuse, kuigi üksikjuhtumi tasandil pole see meeldiv.

Kas 50-aastaseks saades on analüütiline mõtlemine juba piisav?

Midagi ei toimu äkki, kõik oluline tuleb vaid pideva töö tulemusena. Aga 50. numbrist saan ma selles mõttes üha enam aru, et üks asi on teoreetiline mõtlemine ja pisut teine asi on elu ja selle läbi seoste nägemine, kuidas asjad tegelikult toimuvad.

Samas, rumal on see arvamus, et teooriat pole vaja ja kõik on vaid n-ö praktika küsimus. Näiteks olen liiga tihti kuulnud arvamust, et Tiibeti mungad (kelle hulgas, muide, on palju vähese mõistmisvõimega inimesi) on praktikud, Linnart Mäll, kes tunneb budismi enamikust neist kindlasti palju paremini, aga vaid teoreetik. Selline mõtteviis on üks rumal klišee, sest ilma teadmisteta ei saa olla mõistmist.

Lähenete maailmale küllalt mõistusekeskselt. Muusika on aga enam tunnetuslik. Kuidas seda seletada?

Eks muusika ole ka nii ja naa. Seal on ideaalis vajalik mõistusliku ja tunnetusliku tasakaal. Keskajal ja pärast sedagi õpetati muusikat ja matemaatikat samas fakulteedis. Ka helilooja töös peab olema tugev teoreetiline alus ja konstruktiivne mõtlemine.

Kui hästi mõelda, siis halb tuleb rumalusest. Kunagi vaidlesime sõbraga, kes ütles, et on inimese enda asi, mida ta teeb, kas arendab ennast või mitte. Mina ütlesin, et see ei ole üldse isiklik asi, et inimene on kohustatud ennast arendama.

Ka suure teadmiste kogusega inimene, kes ei ole otsi kokku viinud, võib olla loll inimene. Kui tuumafüüsik läheb koju ja peksab naist, siis on ta loll inimene, kuigi tal võib palju teadmisi olla. Teadmised on alles targaks saamise aluspõhi. Kui teadmised on läbi analüüsitud, alles siis võib tõeliselt mõista.

Vastuolu teema juurde tagasi tulles, kas ei ole nii, et teie lugudes on enam harmooniat kui vastuolu?

Kindlasti. Mõttelaadi aluseks, millest rääkisin, on mõistmine, et inimesi on vaja toetada, mitte lõhkuda.

On kahjuks liig levinud arvamus, et süvamuusika, akadeemilise kunsti eelduseks on dissonantsus. Sel juhul ei ole meil tegemist tõsise muusikaga, vaid masendav-lõhkuva muusikaga.

Ja ma arvan, et sellist muusikat ei tohikski teha, sest elu on niigi raske. Kunst peaks aitama pigem tarkade, selgete ja mitte destruktiivsete mõtiskluste kui ööpoti suunas.

«OM» oli harmooniataotlusega, seevastu «Milarepa lauludes» on probleem olemas.

See veel puuduks, kui oleksin terve elu ainult ühesugune. Seal on tõesti ka tekstis probleemid olemas.

Praegu on suur probleem ajapuudus. Inimestel ei ole enam aega kohtuda nendega, kellega tahaksid, vaid enamjaolt nendega, kellega lihtsalt peab kohtuma. Inimeste närvisüsteemid hakkavad ühel hetkel läbi põlema. Inimene kulub läbi.

Varem kuluti läbi füsioloogiliselt. Praegu kuluvad ära meie ajud ja närvisüsteem.

Aga selles vastu on ravim olemas – ütled tellimustele «ei» ja jalutad hoopis mere ääres ja mõtiskled olulise üle. Muidu elu tormab mööda, nagu sõidaks kahesajaga mööda käänulist külateed.

Sel juhul saad roolis olles ainult ette vaadata, sa ei näe mitte midagi – ei näe lille, ei näe lindu. Selleks et teel püsida, pead sa meeleheitlikult ainult teed jälgima. Ja ühel hetkel on see elu lihtsalt läbi ja sa ei mõistagi, kus olid.

Arvatakse, et loos peab olema konflikt või vähemalt probleem, muidu jutustus ei käivitu.

Janno Põldma näitas, et «Lotte»-filmis ei ole vaja konflikti. Paljud, kes seda stsenaariumi algul vaatasid, ütlesid, et see ei käivitu, sest seal ei ole konflikti. Aga käivitub küll.

Aga kuri on alati atraktiivne. See on ka põhjus, miks akadeemiline muusika on liiga tihti negatiivne, rõhutud, dissoneerivate kõlade peale maias – just seepärast, et mõeldakse sellele, mis on mõjuv, ei mõelda aga sellele, mida on vaja teha. Ja mida pole vaja teha.

Lihtne skeem on see: kui sul on midagi öelda, siis alles alusta tegemist. Ja kui ütled, siis tee seda võimalikult lihtsalt. Kui midagi öelda ei ole, siis ära ütle midagi.

Helilooja Sven Grünberg saab 24. novembril 50-aastaseks

• Sündinud 24. novembril 1956

• Lõpetas 1976. aastal Tallinna Muusikakooli muusikateooria eriala

• Eesti Budismi Instituudi direktor.

• Loonud ülemaailmse suurorgani-satsiooni, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni hümni

• Plaadid «Hingus» (1981), «OM» (1988, pildil), «Milarepa» (1993), «Prana Symphony» (1995), «Mess» (1995), «Küsi eneselt» (2004) jt

• Muusika filmidele «Hukkunud Alpinisti hotell», «Corrida», «Wikmani poisid» (pildil), «Kõrini», «Naksitrallid», «Klaabu», «Lepatriinude jõulud», «Leiutajateküla Lotte» (pildil) jm

©1995-2006 Postimees

73. Alguses oli iroonia - Jaan Undusk

Eesti Ekspress 30.11.2006.
ÜRGKIRJUTAJA: Robert Musil “Omadusteta mehe” ilmumise aegu 1932 Berliinis ja ülemleitnandina 1917 (kõrvalküljel).
“Omadusteta mees” on maailmakirjanduse mahukaim ja ilmselt õnnestunuim katse romantilise iroonia vallas, väidab Jaan Undusk.

Robert Musil
"Omadusteta mees"

Romaan. Kd I-III. Tõlkinud Mati Sirkel. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2006. 742+420+680 lk.

On arvustusi, mida tuleb alustada tõlkijast. Mati Sirklist on saamas meie kultuuri fenomenaalseid nähte. Juba nüüdseks on tema saksa, inglise, hollandi ja rootsi keelest tõlgitud teoste kogumaht hämmastav, hämmastav on tõlkimise üha kiirenev tempo ning tõlgete hälbimatu sisuline ja vormiline korrektsus. Tõlkinud on Sirkel pea üksnes väärtkirjandust, tekste, mille kallal peab vaeva nägema, ning laiendanud oma praktikat üha enam ka tõlkekultuuri erisektorisse - luuletõlkesse, olles seal üks väheseid, kes ise ei luuleta. Pärast Kirjanike Liidu esimehe kohustest vabanemist on Sirkli töötempo muutunud nii meeletuks, et tahaks hüüda: pea kinni, Mati, tõmba veidi hinge! Aga ei, Mati on peatamatult eest ära läinud ning selle üksikjooksu vilju sööme me kõik kolm-neli korda aastas.

Sirkli üks keskenduspunkte on olnud austria kirjandus. Austria Vabariigi suurejooneline tähelepanu toetuste ja auhindade näol on kõrge vastutusvõimega tõlkijat tiivustanud minema üha kaelamurdvamate ülesannete manu. Kas saab viimaks Sirklist seegi, kes vahendab eesti keelde Heimito von Dodereri volüümikad Viini-romaanid, millele Ain Kaalep kunagi "Jeeriku pasunatega" (1970) nii paljutõotava sissejuhatuse tegi?

Võib-olla on Sirklil kui tõlkijal puudunud oma peateos, oma eestikeelne "Ilias" ja "Odüsseia" (August Annist), oma "Seitse venda" (Friedebert Tuglas), oma "Jevgeni Onegin" (Betti Alver), oma "Vahva sõdur Švejk" (Lembit Remmelgas), teos, millesse ta oleks pannud kogu oma hinge. Kas nii marulise tõlketempo puhul saabki tekkida peateost? Või tähendab Robert Musili "Omadusteta mehe" (1930/1952) tõlke ilmumine nüüd siiski, et peateos on valmis? Mõnes mõttes on see romaan oma ligi 2000 stilistiliselt nikerdatud leheküljega XX sajandi kirjanduse non plus ultra. Tõlkija visadus teose laitmatu eestikeelse vaste väljatöötamisel on olnud ainulaadne. Pole ju välistatud, et tõlge annab Musili stiili kidalist kiusakust edasi mõneti vahatatud, mõneti kuldlõikelisel moel, kus nüanssideloomest on kergem üle lugeda kui originaalis. Aga lausa kangelastegu on olnud kogu kurnav tõlkeprotsess välja pidada nii ühtlaselt heal tasemel.

Aiman siiski, et nii Sirklile endale kui ka eesti avalikkusele jäävad edaspidigi emotsionaalselt lähedasemaks tõlked Franz Kafka loomingust, mis on seotud olnud suurte ootuste, südamevalu ja ideoloogilise läbimurdega. Kui ka nõnda, siis saab "Omadusteta mehest" ometi monument eesti tõlkekultuuri piiramatutele võimalustele XXI sajandi algul. Kunagi hakatakse seda kummardama.

Enne kui "Omadusteta mehe" juurde minna, võiks soovitada tutvumist Musili mõne varasema teosega. Lihtsalt veendumaks, et Musil on kõigiti normaalne kirjanik, kes oskab juttu vesta, süžeed arendada, karaktereid luua ja lugejale psühholoogilist pinget pakkuda. Võetagu kätte tema esikromaan "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" (1906, Mati Sirkli tõlkes 2005) või novellikogu "Kolm naist" (1924, Peeter Tulviste tõlkes 1972). Eriti novell "Tonka" viimasest kogust võiks olla see, mis on Immanuel Kanti "Prolegomena" enne "Puhta mõistuse kriitika" juurde minekut: pika jutu peeni ke tuum. "Kas miski, mis ise ei saa rääkida ja millest ei räägita, mis inimkonda tummalt kaob - kas niisugune tegu, niisugune inimene, niisugune suvepäeval ihuüksi langev lumehelves on tegelikkus või kujutlus?" Just "Tonkast" on näha, kuidas Musil on seotud Austria-Ungari keisririigis nii põletava, keele maagilise tõesuse ja müstilise fiktiivsuse probleemiga, ning kuidas ta jätkab näiteks Hugo von Hofmannsthali filosoofilist jututraditsiooni.

Pikk jutt ise, "Omadusteta mees", on hoopis teine lugu. Musil arendab romaanis mõtet "esseismi utoopiast" ning uurijad on nii sellest kui ka mõnest teisest õilsast mõistest kinni haaranud iseloomustamaks "Omadusteta mehe" kirjanduslikku eripära. Esseistlikkusele rajab oma arusaama romaanist ka David Davlianidze, kelle teksti on tõlkija lisanud raamatu lõppu. Mulle tundub see ebapiisav, liiga ilus, et hõlmata "Omadusteta mehe" tohutut tekstilasu, mille ju umbes kolmandiku ulatuses on järelejäänud pabereist kokku õmmelnud kirjandusuurija Adolf Frisé. Tajudes end pisut ka Musili tsunftikaaslasena, luban endale argisemat lähenemist.

Musili "Omadusteta mees" on eeskätt tekst, mida autor on end kirjutama unustanud. Unustada end kirjutama - see seisund on võimalik. Õieti ju kuuluvad end-kirjutama-unustamise pidevad silmapilgud iga hea teksti sünni juurde, see tähendab, et tekst veab. Mitte ainult et autor ei tõmba, vaid et ka tekst veab, keel on ellu ärganud, siin ja praegu. Kauneimad on kirjanduses lood, kus autor ehk isiksus (ehk kirjutamise meelde tulemine) ja keel ehk stiihia (ehk end kirjutama unustamine) on enam-vähem võrdsed, siis saab tekst inimese ja looduse vahelise jõukatsumise tallermaaks ning lugeja ihu võbiseb uue teadasaamise tärkvel.

Musil on end kauaks, väga kauaks kirjutama unustanud. Selle unustuse lõpus ootab kirjutajat grafomaania, kirjutustõbi. Pole mingit vajadust seda tõsiasja ilustama minna ega lugeja ees varjata. "Omadusteta mees" on kahtlemata grafomaaniline teos ja grafomaanilisest pidurdamatusest tekkiv maht on ühevõrra imetlusväärne nii Robert Musili kui ka minu kunagise kauge sugulase Eduard A. juures. Seetõttu ärgakem üles ja ärgem imetelgem "Omadusteta mehes" ta mahtu, mis ei tulene mitte isiksusest, vaid isiksuse allajäämisest loodusele. Maht on see, mis aadeldab üksnes tõlkijat.

Musili suurus seisneb muus. Ja nimelt selles, et tal õnnestub oma grafomaanilisest igatsusest teha pikkade tõmmetega, üha uuesti kõike ümber kirjutades, teksti tükeldades, pihustades, juppideks raiudes, juppe põnevate pealkirjadega varustades, kirjutustõbiselt ühtlast voogamist sügavate riukalike mõtete, baroksete kujundipritsmete ja lõppeks ka puhtfüüsilise noatööga takistades - teha oma grafomaanilisest igatsusest kokkuvõttes siiski nii-öelda kunstiline taotlus ja filosoofiline kontseptsioon. "Inimene on ainus, kes ka sigimiseks vajab kõnelusi," kirjutab ta juba üsna raamatu lõpusirgel, siis, kui lugeda jääb veel ainult viissada lehekülge, ning kes sinnamaani on jõudnud, see ehk juba usub. "Ilmselt on tema armuõndsus olemuslikult seotud kõneohtrusega." See on Musili romaani mõte pähklikoores, nii nagu mina seda mõistan. See on ühtlasi viibe teksti hiiglasliku lihandkeha hormonaalse kihistuse suunas. See tulebki üles leida. Mitte tekst, vaid tema vohamist pidurdavad nõred.

Teksti haiglasest mahust Musil jagu ei saa. "Omadusteta me es" ei jäänud mitte ainult et lõpetamata, vaid selle lõppu polnud ka kusagilt paista. Mis meid vaimustavad, need on hormoonid. Insuliin ja adrenaliin, testosteroon ja östrogeen, mida Musil oma elevantlikult paisuva teose kehandisse süstib, kolm korda päevas, pidevas, kuni surmani kestvas tekstitöötlustöös - need on need, mis lõppeks teksti looduse poolt määratud grafomaanilist sugu muudavad. Midagi meenutab siin Cervantese "Don Quijotet", kuid Musil läheb kaugemale nii oma sule pidurdamatus jooksus kui ka oma pingutuses retooriline haigus kultuurikontseptsiooniks ümber kirjutada.

Ka loomadel ja lindudel on keel, kuid inimene on teadaolevalt ainus, kes on suuteline enam-vähem kogu oma elutegevust rääkimisega asendama. Olema oma kõnes niisama enesepiisav, vohav ja kõiksuslik nagu loodus. Inimlik keel on ainuke asi maailmas, mis on võrreldav looduse sihitu tärkamisega. Inimkond tähendab looduse tühjaks pumpamist keelelises tegevuses, mida ta nimetab kultuuriks. See on oma olemuselt müstiline protsess, mille ülemastmel pole filosoofial, tehnoloogial ja loral suurt vahet. Iga uus inimese leiutatud mehhanism on jupp inimlikku vada juures, jalgratas, leivatööstus, mobiiltelefon ja kosmoserakett ei tähenda lõppkokkuvõttes midagi muud kui inimliku kõne kandumist üha avaramasse ruumi. Maailmaruumi ümbertöötamist vestlusaineks.

Seda inimkondlikku ülesannet täidab Musil romaanivormis. Omadusteta mees, romaani taustamotiiv, on avatud potentsiaaliga inimene, puhas substants ja ambivalents, kelle võimalike atribuutide (kõnelaadide) hulk on lõputu ja kes ei eelista üht teisele.

Katse inimolemise põhja tabada teeb romaani peategelane Ulrich: olla mittemidagiütlev ja kõikekõnelev. Täpselt selline on ka Musili romaan - kõikekõnelev ja mittemidagiütlev. Ulrich võtab end aastaks töölt lahti ja ühtlasi vabastab end oma "omadustest", elab prii poissmehena eravillas ja liigub vabade valentsidega isikuna seltskonnas. Need, kellega "omadusteta" mees suhtleb, on enamasti "omadustega" inimesed, kes esindavad mingit kindlamat elujoont, nii naised kui ka mehed, tunnustamata geenius, nümfomaan, diplomaat, krahv, seltskonnadaam, filosoofiline guru, seksuaalmõrvar Moosbrugger... Jah, see poisiliku katkitegemistungiga Moosbrugger, romaani kõige kuulsam tegelane, osutub Ulrichi tumedaks teisikuks, omadusteta, vaba potentsiaaliga meheks, kes tapab selleks, et oma kõnelemisvõimaluste piire kompida - et jälle kord kohtus oma hämmastama panevat kõnet pidada.

Kõige raudsem "omadustega" mees on seevastu tööstur, poliitik ja praktiline filosoof Arnheim, kelle prototüüp teatakse olevat sama laia profiiliga Walther Rathenau, kuulsa kontserni AEG kunagisi juhte ja Saksamaa välisminister (1922), oma aja loetavamaid esseiste, juut, kelle paremäärmuslased tapsid. Musili eluvaatele on iseloomulik, et just see otsekui renessansliku haardega mees, kes ühendab oma isikus vaimset ja praktilist kultuuri, jääb romaanis kõige narrimasse ossa. Teose radikaalset üldkontuuri arvestades on see loogiline. Just Arnheimi kuju kaudu annab Musil mõista, et "omadusteta" olla on midagi filosoofiliselt hoopis enamat kui olla paljude ja mitmekesiste omadustega (=annetega) looduse lemmik. Omadustega inimene on ühiskondlik loom, omadusteta olek on aga puhtinimlik võimalus. Arnheim oma reljeefsete "omadustega" on just nende omaduste tõttu eriliselt piiratud mees, paljusuunaline kitsikus, kel pole lootust tunnetada inimolemise terviklust. Musili romaanis peitub renessansli ku isiku kultust eitav idee.

Teose teises osas hakkab Ulrich oma õe Agathega kokku elama. Nii luuakse androgüünne molekul, taas üks katse saavutada inimlik substantsiaalsus. Õde elukaaslasena on vajalik, et hoida sugudevahelist kiindumust "omadusteta" olekus ja mitte lasta sel manduda seksuaalsesse ühemõttelisusse. Niisiis tekitab autor julge eksperimentaalse olukorra, millega võiks lugeja keelatud kihusid peibutada, kuid Musili kõnelevas totaalsuses närbub iga erootiline pikantsus. Ka õega kokkuelamine on eeskätt uudne võimalus maailmas kõnelda, kõneldud ja kõnetatud saada. Kõikjal hoitakse iroonilist kõrgstiili ning ihulik ligipääs tegelastele on välistatud. "Kirp eelistab neidsamu piirkondi mis armuke" - see on Musili erootika kiire lõppmäng.

Musili tegelastel pole kuju ning nende isiksust asendab "omaduste" kimp. Siin võiks näha lähedust kaasviinlase Ernst Machi filosoofiaga, millest Musil kirjutas oma doktoritöö (1908) ja mida meie areaalis tunti mitme põlve vältel parimini V. Iljini (Uljanov-Lenini) filosoofilise kempluskirja "Materialism ja empiriokrititsism" (1909) kaudu. Mach kujundas relativistlikku mõtlemist 19.-20. sajandi vahetusel kogu maailmas ja andis impulsse ka Einsteini teooria sünniks. Just selle eest sõitles teda Lenin: Mach tahtvat kaotada ära materiaalset substantsi, mateeriat, taandada seda pelgalt tema "omadustele". Machi järgi pole asjad muud kui mingeid tajukomplekse kokkuvõtvad märgid, tunnetusliku ökonoomia tööriistad - nii nagu minu enese Minagi on vaid kokkulepe, mis tähistab mingite võimalike kogemuste summat.

Ainult et Musili kujutuses pole asjad mitte aistingute, vaid jutuajamiste kompleksid. Iga inimene on mingite suupruukimisvõimaluste summa. Nii näemegi Musili tegelasi meie ette astumas mitte kujude ja karakteritena, vaid ühel või teisel teemal kõnelemisena. Kusjuures need kõnelemisedki pole eriti isikupärased ning sulavad kokku üheks suureks intelligentseks vatramiseks, mis on küll peenelt üle puistatud säravate mõttekildudega. See viimane, teksti hormonaalne tase, on eeskujulik. "Omadusteta mees" on saksa ruumis üks armastatumaid tsiteerimisallikaid, sest siit leiab arvutul hulgal löövaks kujundipärliks pressitud mõttesüsteeme. Pärak ja suu on võrdsed ühe ja sama trakti rektaalse ja oraalse otsana - see on näiteks homoseksuaalse armastuse teaduslik põhjendus.

Mati Sirkel on esimese köite etteotsa tänuväärselt paigutanud tegelaste loetelu, millele lugeja aeg-ajalt pilku heidab. Siiski saab üsna pea selgeks, et ‘kes on kes' pole eriti oluline. Romaanis tegutsevad üksteisega kombineeruvad "omaduste" ja kõneluste kimbud, tähtis on uus tekkiv jutt, õieti jutujätk, mitte selle kandjad.

Niisamuti pole romaanil õiget sündmustikku, ehkki vormiliselt on välja mõeldud vaimukas intriig: valmistumine Austria keisri Franz Josephi seitsmekümnenda trooniaasta tähistamiseks, nn paralleelaktsioon, millega tahetakse ära panna sakslastele, kes tähistavad samal ajal oma keisri Wilhelm II kolmekümnendat võimuaastat. Meie tingimustesse tooduna võiks seda võrrelda eestlaste ja lätlaste vastastikuse ületrumpamisega juubelilaulupeo korraldamisel. See absurdilähedane sebimine, millele aeg-ajalt vihjatakse, ei kanna aga romaanis mingit struktuuriloovat tähendust.

Mis seda romaani siis üldse kannab?

Musil on oma lähtealustes Machist kü ;ll mõjustatud, ent otsib teed loodusteaduslikust relativismist välja. Kogu "Omadusteta mees" on õieti kirjaniku katse leida Machi ja Einsteini poolt ajaliselt, ruumiliselt ja isiksuslikult suhteliseks muudetud maailmas mingi kestvam olemise põhi. Midagi, mis ei oleks relatiivne. Mingi substants, mis ei oleks pelgalt mingite suurepäraste omaduste summa nagu geniaalne kaupmees-poliitik-kirjanik Paul Arnheim alias Walther Rathenau. Midagi, mis oleks järelikult olemine ilma omadusteta. Kas see leitakse?

Mulle tundub, et Musil leiab selle viimaks sellessamas, millest oli eespool jutt - katkematus kirjutusaktis, mis areneb grafomaanilise pidevuseloomeni. Kirjutamine, mil pole ei otsa ega äärt, tekst, mis ei tohi ega saagi lõppeda - see ongi viimaks see olemise alus, kuhu Musil püsima jääb. Mitte romaani ähmane peategelane Ulrich, vaid Musil ise saab omadusteta meheks, ürgkirjutajaks, kes toodab tegelasteta, sündmustikuta, lõppematut omadusteta teksti.

Kui see oleks ainult nõnda, siis ei pruugiks me Musilist ometi siinkohal juttu teha - niisamuti, nagu me ei tee juttu minu kaugest grafomaanilisest sugulasest Eduard A-st. Musil ei leia oma lunastust mitte lihtsalt katkematus kirjutusaktis, vaid katkematus iroonilises kirjutusaktis. Ja see on juba meetod.

Ei, "Omadusteta mehes" ei ironiseerita - ühe või teise asja või inimese või juhtumuse üle. Tekst on tark ja monotoonne, kergelt sõbralik. "Omadusteta mehes" puudub üleüldse irooniline vaatepunkt, sest seda saaks tuvastada ainult mingil mitteiroonilisel taustal. Vahe ironiseerija ja ironiseeritava vahel ei selgu isegi mitte peategelase tasemel. On vaid autor, kes teeb proovi kodustada maailm kõikehõlmava iroonilise sümpaatiaga.

"Omadusteta mees" on katse kirjutada kõigest võrdselt. Ilma et vahelduksid tõsine ja koomiline, kerge ja raske, vaim ja keha. Seda võimaldab ainult üks kirjutusviis, mille ajalooliseks nimetuseks on romantiline iroonia. "Omadusteta mees" on maailmakirjanduse mahukaim ja ilmselt õnnestunuim katse romantilise iroonia vallas.

"Filosoofia on päriskoduks irooniale, mida võiks määratleda kui loogilist ilu: sest ükskõik kus keegi ka suulise või kirjaliku vestluse vormis - mitte just ülemäära süstemaatiliselt - ei filosofeeriks, seal peaks taotlema ja nõudma irooniat ... Vaid luule üksinda suudab tõusta filosoofia kõrguseni ning pole retoorika kombel rajatud iroonilistele üksikkohtadele. On olemas uut ja vana luulet, millest õhkub tervenisti ja täielikult üksnes jumalikku irooniat. Teda elustab tõeliselt transtsendentaalne bufonaad. Tema sisimaks on kõigest üle vaatav ja kõigest suhtelisest, isegi omaenese kunstist, voorusest ja geniaalsusest lõpmatult kõrgemale tõusev meeleolu; tema välimuseks, teostusviisiks on aga tavalise hea itaalia koomiku miimiline maneer". See on Friedrich Schlegeli kriitiline fragment nr 42 aastast 1797, mis pani aluse romantilise iroonia doktriinile. Saksa vararomantikud, kes tootsid küll tohutul hulgal geniaalset mõttetolmu, ei jõudnud ise oma iroonilise utoopia teostamiseni kirjanduses.

Mulle tundub, et kui üldse, siis teostus see alles Musili "Omadusteta mehega". Aga ettevaatust - tulemuses ei ole midagi teravat, kirevat ega kihvti. Nagu iga järjekindlalt läbiviidud teoreetiline doktriin, nii jätab ka see ilukirjanduses veidi üksluise mulje. Ometi on kultuuris katseid, mis lihtsalt peavad tehtud saama, ja ka Musili katse on väärt, et sellega igal juhul tutvuda.

Meie lootus on eestlaste v&a uml;idetavalt ammendamatu irooniameel. Saagu siis "Omadusteta mees" meie kodude ja raamatukogude eneseiroonilise suutlikkuse proovikiviks. "Omadusteta mees" on raamat, mida ei loe peaaegu keegi, aga see tähendab, et ta on neid raamatuid, mida mõned naasklid - parimad praegustest ja tulevastest põlvedest - kindlasti loevad. See maksab. Ja seetõttu ei saa ma ka edaspidi tõsiselt võtta ühtki eesti raamatukogu, kust Musili kummaline unelm puudub.

Robert Musil sündis 1880 Klagenfurstis vanast austria suguseltsist pärineva insener Alfred Musili ja Böömimaa sakslanna Hermine Musili (sündinud Bergauer) pojana. Õppis Brünni (Brno) tehnikaülikoolis inseneriks, seejärel õppis 1903-1908 Stuttgardis filosoofiat, 1906 ilmus romaan "Kasvandik Törlessi hingeheitlused". Abiellus 1911 Martha Marcovaldiga. Oli Berliinis mitme kirjandusajakirja toimetaja, 1914-18 ohvitser Itaalia rindel. 1921-31 töötas teatrikriitiku, esseisti ja kirjanikuna Viinis.

1930 ilmus romaani "Omadusteta mees" 2 esimest osa. 1932 loodi Berliinis Musili Selts, ilmus romaani kolmas osa. 1933 asus Saksamaalt taas Viini, 1938 põgenes natside eest Šveitsi.
Suri 1942 Genfis, tuhk puistati laiali. 1943 avaldas abikaasa Martha omal kulul "Omadusteta mehe" lõpetamata osad, 1952-57 ilmusid Rowohlti kirjastuselt Adolf Frisé koostatuna Musili kogutud teosed, sh kolmeköiteline "Omadusteta mees".

Kalev Kesküla

74. Hardi Volmer - filmimees, kes sattus lavastama ka Rakvere teatrisse
13.12.2006 - Postimees
Meelis Lainvoo/Virumaa Teataja
Oktoobrikuust saati lavastab filmi- ja muusikamees, teatrikunstnik ja õppejõud Hardi Volmer Rakvere teatris “Casanovat”, mille esietendus just täna, 13. detsembri õhtul publiku ette jõuab.

Hardi Volmerit intervjueeris Virumaa Teataja.

Hardi Volmer, olite mitu suve Palmses näitleja Erik Ruusi üleaedne, aga Rakvere teatrisse lavastama jõudsite alles nüüd.

Ma olen üldse ju väga vähe midagi ise teatris lavastanud.

Aga eks siis sedapuhku, et tegemist ei ole just mastaapse psühholoogilise draamaga, vaid pigem nagu bufonaadiga, ja ühtlasi selle sõna kõige otsesemas mõttes multimeediaetendusega, kutsus Üllar Saaremäe mind kui filmiinimest seda tegema.

Mis looga tegu on? Või katab seda enne esietendust läbipaistmatu saladuseloor?

Mis seal ikka salatseda. Urmas Lennuk on, ma ei tea, võib-olla ka kambaga, välja haudunud etenduse põhja: lava ei ole lava, vaid on justkui filmi võttepaviljon, kus vaestes oludes on vaja filmi teha. Vaeste olude tõttu ollakse sunnitud tegema suisa B-kategooria tummfilmi, millest on jäänud veel mõned massistseenid võtta.

Režissöör on kuulus Volmondo, kes viimased 20 aastat ei ole suurt filmi teinud ja võbeleb seal oma ulmades, mille nii-öelda alkoholist tumestatud aju on esile kutsunud. Kogu asja püüab teha teine režissöör ja kõik on tohutult närvis ja ...

Massistseenid muidugi lõpuks sooritatakse just selle etenduse sees ja massina kasutatakse saalis istuvat publikut.

See on küll vabatahtlikkuse alusel, kuid tegelikult saavad kõik kaamera eest läbi käia ja samal õhtul ennast ka kinolinal näha. Enne filmi esilinastust korraldatakse väike pidulik söömine-joomine. Pärast seda palutakse kõik saali tagasi ja selle õhtu massistseenid on sinna sisse monteeritud.

Film ise on tummfilmina eelnevalt üles võetud. Sellesse on jäetud augud, mis siis vastavalt igal õhtul massistseenidega täidetakse. Nii et igal õhtul on erinev mass.

Sedasorti lustakat multimeediaetendust, milles saalis istuv publik oleks nii aktiivselt ja massiliselt haaratud, ei olegi vist Eestis tehtud. Selles mõttes on igal juhul huvitav see avantüür kogemuslikus mõttes eksperimendina kaasa teha.

Päris teatrilavastaja kogemuseta režissöör te ikka ei ole.

Eks need suuremalt jaolt sellised kergemapoolsed ja muusikalised asjad ole olnud. Viimati oli eelmise aasta Birgitta festivalil, kus lavastasin muusikali, mis tegelikult oli taas filmiga seotud, sest tegelased ja muusika ise lähtusid filmist «Viimne reliikvia», milles üheks tegevuskohaks on Pirita klooster.

Missugune on olnud tööaasta 2006?

Huvitaval kombel on see olnud mul rohkem nagu filmiaasta. Suurem teatrikujundus oli augustis, kui koos Peeter Volkonskiga tegime Birgitta festivali raames tango-operita - see on kuulsa Astor Piazolla kuulus «Maria De Buenos Aires». Oli päris põnev töö.

Ettevalmistamisel on mängufilm «Taarka», mida üritame koos Ain Mäeotsaga linti saada. Kui kõik hästi läheb, siis kevadtalvel teeme esimesed võtted, sest selle tegevus läbib kõiki seisundeid, aastaaegu. Põhiliselt aga ikkagi suve.

Kõige olulisem sel aastal on olnud ikkagi minu oma nukufilm «Lõpuõhtu», mis on praegu nii-öelda lõpusirgel. Veel lõpetatakse digitaaltöötlust, mida on selle filmi puhul küll ootamatult palju ning seetõttu tekitanud väikese viivise - teised filmid tulevad peale.

Helindamine seisab veel ees, aga ametlikult peaks ikka selle aasta numbri sees valmis saama. «Lõpuõhtuga» on töö sisuliselt terve aasta läbi käinud, välja arvatud väike puhkepaus suvel.

Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis on mul justkui Volkonski-aasta olnud - Maria-etenduse kõrval ka «Lõpuõhtu», mis on üksiti nagu mu autorifilm, aga tegelikult on selle kaasstsenarist Peeter Volkonski.

Pean päevaraamatust vaatama, ei tulegi nagu muidu meelde ... (Telefon heliseb ja Volmer võtab vastu.) Ai, näed, ikkagi unustasin ära ... Ai, kurat, vabanda! Hakkasin Rakverre sõitma, riputas sel ajal, see on sul ammu üleval ... (jutt käib «Lõpuõhtu» helindamisest ja on kõrvaltkuulajale arusaamatu. Pärast kõne lõppu lehitseb Volmer märkmikku.)

Peeter Raudsepaga tegime VAT Teatris «Vaenlase kosmeetika», ühe Jaapanis sündinud ja elanud Belgia naiskirjaniku (Amelie Nothomb - toim) näidendi. See oli aasta alguses selline teatriasi - seda ma mõtlesin, et midagi oli nagu veel ...

Ja noh, oli veel Singer Vingeri 20. sünnipäev. Oli suur ja uhke aastapäevakontsert Tallinna lauluväljakul, millest nüüd detsembris tuleb DVD välja. See oli selle poolest armas, et meil oli 11 külalisesinejat, artisti ja bändi, kes kõik interpreteerisid Singer Vingeri lugusid.

Oli ka selliseid ootamatuid külalisi, nagu näiteks Erkki-Sven Tüür oma poja bändiga, mida ikka enne ega pärast seda naljalt ei näe.

Koos Ultima Thulega oli ka suvetuur.

Missugune näeb välja Hardi Volmeri töönädal, et jõuda kõik plaanitu ära teha?

Päevakene on üldjuhul minu jaoks üsna karm, sest ütleme, et viisakas oleks tööle jõuda näiteks poole kümne paiku. Praegu aga siirdun ma järjekindlalt hommikul pool kaheksa Nukufilmi.

Elame 20 km Tallinnast väljas ja laps käib kolmandas klassis. Et koolis algab töö veerand üheksa, tähendab see sisuliselt seda, et ma olen enamiku päevadest sunnitud end üles ajama umbes pool seitse, et jõuaks natuke midagi põske pista ja oma kondid kuidagi linna veeretada. Nimelt saan siis linna autoga - meil on üks auto ja mu võitluskaaslane Kersti töötab ka linnas.

Olen piisavalt laisk, et mitte minna marsaga, eriti sügisperioodil, kui on porine ja vihmane, sest marsa peale tuleb kõmpida suure tee äärde.

Sestap on need hommikud valulikud, pealegi saad õhtul magama alles ühest või nii ...

Kui ma päris poolest päevast vaba ei ole, siis ikka ootan, kuni Kersti lõpetab töö. Et poest tuleb läbi minna ja süüa osta, ei jõuagi lõpuks enne kaheksat koju, mis tähendab seda, et kodus toimetusteks eriti aega ei jää. Kodus sööd ja vaatad, kuidas koti peale saad.

Rutiini kuulub ka see, et neljapäeva hommikul tuleb meili teel uus saate «Pehmed ja karvased» stsenaarium. Seegi on vaja läbi vaadata, välja nuputada ja arutada inimestega, et võib-olla mõni taust juurde võtta või ... Ühesõnaga, asi ette valmistada.

Reede hommikul tuleb poole üheksa ümber Tõnu Oja, kes elab paar kilomeetrit minust edasi. Oja Tõnn võtab mu peale ja siis me virutame otse stuudiosse, kus salvestatakse «Pehmed ja karvased».

Ja kodust olen ma sunnitud lahkuma ka laupäeval, sest laupäeviti tehakse «Pehmete ja karvaste» montaaž. Õnneks mitte väga vara, enam-vähem pannakse must pilt kokku, ja minu kohustus on kohale ilmuda 11 või 12 ajal. Seal tuleb paar tundi veeta.

Kas pehmete ja karvaste sekka lisandub lähiajal ka mõni uus tegelaskuju?

On selline vaikiv kokkulepe, et tõsisemalt hakatakse vaatama siis, kui valimised läbi – kui nii-öelda lahinguväljal on jõudude vahekord muutunud ja võib-olla hoopis mingid uued positsioonid saavutanud tont teab kes.

Lisaks veel õppejõutöö kunstiakadeemias.

Praeguse seisuga veedan kolm päeva nädalas mõne tunni kateedris, tegelen põhiliselt kahe kursusega: esimese ja kolmandaga.

Kolmanda kursusega teeme rohkem teatriasja, teatrikujundust, pisut dramaturgia demonteerimist ja monteerimist, konkreetsete kirjandusteoste baasil nende mudeldamist.

Ja esimese kursusega on nii teatrikujundus kui ka filmirežii - kuidas filmi üles ehitada. Kõike muud veel juurde, sest pole nagu mõtet õpetada paljast pildirida, mis on ainult üks osa suurest tervikust.

Just tegime väikesed koostööplaanid lavakunstikateedriga (EMA kõrgema lavakunstikooliga - toim), et kuidas saaksime üksteisele kasulikud olla.

Mujal maailmas on need alad koos, õpetatakse ühes koolis, kus on õppelavad ja filmitehnika ning kõik muu juurdekuuluv. Meie katsume nüüd seda kuidagi kahe kooli vahel konkreetsemaks ajada.

Siiamaani on olnud väike koostöö Tallinna ülikooli filmiõppetooliga. Meie lapsed on käinud nende õppefilmidele kunstnikuna õlga alla panemas. Aga nüüd on eesmärk, et saaks ka laval midagi teha, kas või õppelaval. Õnneks midagi saab ja nad saavad profiteatriski kuigivõrd käe valgeks.

Meie omad jälle saavad teha hästi lühikese filmi kahe näitlejaga, valides lavaka esimese kursuse inimeste seast.

Kas niisugune mitmel rindel rabamine tervisele halvasti ei mõju?

Eks ta natuke ikka, et aeg-ajalt löövad lained kokku, aga inimene ju harjub. Elu aeg enam-vähem niimoodi on see käinud ja nüüd saab enda jaoks asjad ažuuris hoitud, et asi ikka päris pööraseks ei lähe.

Vahetevahel õnnestub aeg ikkagi maha ka võtta. Siis kas või punnitad selle nimel, et sellest päevast ja sellest kellast on kolm-neli päeva vabadust.

Veel on sundpuhkused, mida sa ju naljalt endale ei luba, et võtad ennast mingiks nädalaks või neljaks päevaks vabaks. Teatad kõigile, et ma lihtsalt ei tulegi ega teegi midagi - keeruline on muidugi sellist asja teiste jaoks aktseptaabliks muuta.

Suure filmi võtted, kui oled ainult sellega seotud, on ikka päris pöörane kaose entroopia, aga neid pisitasa nikerdamisi, neid saab pisut omatahtsi sättida, omavahel neid kuidagi lepitada.

Ja nädalavahetusel saab endale kulinaarseid rõõme lubada ja sõpradega saunakest ja alkoholi pruukida. Ja nii see läheb ...

Vaheldust pakuvad ka filmifestivalid, nii-öelda väliskomandeeringud. Sa oled nagu kohustatud sinna minema, ja iseenesest on seegi lõõgastus.

Kui tihti neid festivalikomandeeringuid on?

Mitte nüüd üleliia palju, aga selle aasta sees sattusin saatuse tahtel osalema ühes stsenaristika töötoas, mis oli ülimalt mastaapselt ja uhkelt ette võetud. Nädal aega Poolas ühes maamõisas, väga noobli tipptasemel köögiga ja söökide-jookidega. See oli tõesti uskumatu.

Aga muidugi olid selle ala profid üle ilma kohale kutsutud ja nende abiga sai üht mängufilmilugu analüüsida. Oli ülimalt kasulik ja päris vahva värk.

Veel oli Arsenali festival Riias, kus tegelikult oli ka võimalus näha lähivälismaade filmiloomingut. Muidugi ainult kübekest sellest, nagu ikka. Lisaks muud tegevused. Sinna otsa Lübecki festival, kus olid ka Läänemere regiooni - Põhjamaade ja Saksa filmid. See oli ka päris asjalik.

Ütlesite, et uuest aastast läheb lahti «Taarka» filmi võteteks, aga kas mõttes mõlgub veel mõni projekt?

Siin on jah, mitu projekti. On üks idee, mida ma katsetan oma üliõpilaste peal, lastes neil samu asju läbi seedida. See on pooleldi nukkudega lastemuusikal Juhan Jaigi «Kaarnakivi» baasil eesti kollindusest.

Paar mängufilmistsenaariumi on vaikselt punumisel ja arendamisel juba mõni aasta - nagu neid ikka sahtlipõhjas leidub.

Ja siis on, kahjuks küll väga kahtlase tulevikuga, aga ülimalt oluline peaaegu kaetud ja lahtikirjutatud kujul ajalooline teleseriaal, mis koosneb kuuest-seitsmest osast. Seda on Eestis väga keeruline läbi suruda, sest on kallis ega too midagi sisse.

See asi on minu jaoks väga erutav ja põnev - räägib1905. a sündmustest, kui tegelikult pandi alus Eesti vabariigile. Kust tegelikult said alguse näiteks naisliikumine, karskusliikumine, erakondade tekkimine - kõik olulisemad ühiskondlikud liikumised Euroopaski.

Ja sealt jooksevad läbi ju meie kultuurikorüfeed Tammsaare, Tuglas, Pinna - kõik on omavahel seotud. Nad on väga noored seal.

Ja kõik see aeg on vaadatuna ühe hästi noore gümnaasiumipreili Marta Lepa silmade läbi. Marta Lepp ei ole välja mõeldud tegelane, vaid reaalselt eksisteerinud daam, kes pidas ennast revolutsionääriks ja tegutses tol ajal väga aktiivselt. Ta oli kaunis neiu ja loomulikult tõmbas ligi meesterahvaid. Kogu see seltskond on üpris kirju ja meile kõigile tuttav.

Igatahes kultuurilooliselt äärmiselt huvitav projekt. Selle kallal töötab praegu põhiliselt Aarne Ruuben ja konsultandina on juures ka Ott Sandrak. Nii et sellest saaks ühe toreda asja.

Inimestel on suur huvi ajalooteemaliste näitemängude vastu – seda on näidanud kas või Viinistu-projektide suur menu.

Ühiskondlik tellimus on tugev ja riigil peaks otse kohustus olema niisuguseid asju rahastada. Mitte meie ei peaks käima ukse vahelt mingeid asju näitamas, vaid see peaks olema suisa tellimus.

Aga noh, meil siin Eestis on asjad nigu on.

***

Sõbrad Hardist

Millal jõudis teie teadvusse tõik, et eksisteerib ja tegutseb selline mees, kelle nimi on Hardi Volmer?

Meenutage mõnd lõbusat seika, milles koos osalised olete olnud.

Näitleja ja mesinik Erik Ruus:

Teadvusesse jõudis Volmer ilmselt ikka ürgammu, sest ta on kogu aeg olnud olemas, kogu oma üheksakümne ametiga. Mina mõtlengi, et Volmerit ei saagi nagu inimesena võtta – ta on nagu elukutse.

Ja kõige kummalisem on see, et kõik, mis ta teeb, on ikkagi hämmastavalt tasemel: bänd räägib enda eest, teatrikujundused enda eest, filmid, pärjatud, räägivad enda eest. Ükski asi ei ole, mulle tundub vähemalt, ühegi teise arvelt.

Otseselt töine kontakt oli Pärnu teatris – võib-olla võikski panna märgiks meie isiklikust tutvusest, kui ta ütles mulle Pärnus, et mul on sulle filmis osa. Sealt me tunneme teineteist isiklikult.

Tema puhul on ühte naljakat seika isegi nagu keeruline meenutada, sest tema üks koostisosa ongi tugevalt huumor, see on tema ettevõtmiste pidev foon. Ilmselt see on ka üks asi minu arvates, mis hoiab ta heas mõttes täies purjes.

Hardiga juttu ajades või kokku puutudes on kogu aeg naljakas: kogu tema sahmerdamised, ettevõtmised, see pidev paanika, mis ta iseendale korraldab. Hardi puhul võiks pidada pika kõne nendest asjadest, mis kõik juhtunud on.

Ajaloolane ja reisimees Ott Sandrak:

Ei mäleta mina mitte, millal Hardist esmakordselt kuulda sain. Taga targemaks – ei mäleta ka, mil ja kuidas esimest korda nägime. Pole ka vist ime – mõlemast möödas kõvasti üle kolmekümne aasta ning küllap need mälukillud on mattunud hilisemate ühismälestuste lasu alla.

Küll aga mäletan täpselt, kellele selle eest eluaegne tänuvõlglane olen. See mees on nimelt meite ühine vana sõber Villu Kangur. Olen mõelnud, et suurima tõenäosusega oleksime vast trehvanud niikuinii, varem või hiljem, samas hale mõeldagi, mis kõik vahepeal üheskoos tegemata oleks jäänud.

Minu jaoks on olnud Hardi eeskätt ikka üks elu etemaid reisikaaslasi – olgu siis omaaegse N-riigi avarustes ringi vihistades või Eesti jõgedel aerudega vehkides.

Seda erilist eluseika jäängi sõeluma – jagub nii jaburaid kui õpetlikke. Paar vähemtuntud seika või pigem varjujäänud tahku sellegipoolest – Hardi on nimelt kadestamisväärselt kange käesuruja ning vinge vettehüppaja.

Näitleja, lavastaja, helilooja, tõlkija, kirjamees jne, jne, jne Peeter Volkonski:

1979 ta ERKIsse astus ja 1980. kevadel oli Päratrustil ja Propelleril instas juba ühine mäng.

Selsamal kontserdil mängis Volmi trumme ja laulis. Propa lubas Pärakal oma pille kasutada ja Hardi kuulutas enne esimest lugu publikule: «Kui te siiani arvasite, et me mängime nii sitasti sellepärast, et meil on nii sitad pillid, siis nüüd me tõestame, et oleme võimelised ka väga heade pillidega väga sitasti mängima!»

Jakob Hurt
Foto: Filmiarhiiv

74. Rahvuslase lahkumine Mart Laar,

endine peaminister (IRL) ja ajaloolane     - Postimees 29.12.2006.

Ajalehe Postimees 1907. aasta esimeses numbris tabas lugejaid vapustav sõnum: 31. detsembril 1906 (vkj) suri Peterburis Jakob Hurt. 2. jaanuaril 1907 ilmunud nekroloogis nimetab Hurda sõber ja võitluskaaslane, õpilane ja töö jätkaja Villem Reiman seda «kurva aasta kurvemaks sõnumiks».

Äsja oli lumi katnud kinni karistussalkade ohvrite hauad, nüüd siis Hurda surm. Hurt ei olnud rauk, isegi seitsekümmend ei olnud veel täis. Äsja oli ta läinud pensionile, lootes nüüd kogu jõuga asuda eesti rahva uskumatu pingutusega kokku kogutud vanavarakogu läbi töötama ja publitseerima.
Veel surivoodil oli Hurt redigeerinud «Setukeste laulude» III köite korrektuurpoognaid. Reimanil on õigus, kirjutades, et Hurt «ei tahtnud, ta ei oleks tohtinud veel mitte surra. Sest «pooleli ta jättis maja» enne kui see katukse alla sai; pooleli ta jättis «Eesti töö», mida ainult tema oleks võinud lõpule viia».

Kes siis õieti oli Jakob Hurt ning miks vääris tema surm sedavõrd suurt tähelepanu? Kaks aastakümmet tagasi poleks sellele küsimusele veel sugugi nii lihtne vastata olnud.

Hurt on läbi aegade olnud tegelane, kes pole mahtunud tavalistesse raamidesse. Läbi aegade on leidunud neid, kes on pidanud teda halvaks poliitikuks, sest ta oli liiga palju teadlane. Teised on, vastupidi, rünnanud tema teaduslikke saavutusi, sidudes neid Hurda rahvuspoliitilise tegevusega.

Nii on Hurt saanud nahutada ikka mitmelt poolt korraga. Sakslaste jaoks oli ta liiga eesti- ja venemeelne, venelastele aga liiga eesti- ja saksameelne. Mis kõige hullem – muudele pattudele lisaks oli Hurt kirikuõpetaja ning sügavalt usklik inimene.

Sellel taustal pole imestada, et eluajalgi kõvasti sõimata saanud Hurt vaikiti surma järel mõnes mõttes hoopis maha, vähemalt poliitikuna.

Erilise põlu alla sattus Hurt kommunistlikus Eestis. Teiselt poolt hakkasid paljud rahvuslikult meelestatud inimesed just siis Hurda tööd ja tähendust tõeliselt mõistma.

Üks Hurda elu ja tegevuse sihte oli anda rahvale tagasi tema ajalooline mälu. Nõukogude surve tingimustes kujunes võitlus mälu pärast aga taas ülimalt oluliseks lahinguväljaks.

George Orwelli tabava tähelepaneku kohaselt peab iga totalitaarne süsteem mälu oma peamiseks vaenlaseks. Kes kontrollib olevikku, see peab kontrollima ka minevikku, sest ainult sel kombel saab kontrollida tulevikku.

Hurda põhimõtted ja elutöö seisid sellistel taotlustel risti tee peal ees. Seetõttu tuligi ta Eesti ajaloost minema pühkida. Vähemalt sama ohtlik kui Hurda seos eestlaste ajaloolise mäluga oli vallutajatele ka tema sõnastatud eestluse kategooriline imperatiiv ehk nõue saada oma väiksuse kiuste suureks vaimult.

Just sellest põhimõttest lähtus vaimne vastupanu võõrale võimule ning just tollase võitluse edukusest ammutati jõudu kurjuse ja vägivalla trotsimiseks hiljem.

Jakob Hurt sündis 10. (22.) juulil 1839. aastal Põlvamaal Himmaste külas kohaliku koolmeistri pojana. Kodunt sai Hurt kaasa tugeva religioosse vaimsuse ja tungi hariduse poole.

Kitsastele majanduslikele oludele vaatamata sai Hurt hea hariduse. Ta õppis Põlva kihelkonnakoolis, seejärel Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis. 1859. aastal astus Hurt Tartu Ülikooli teoloogiat õppima.

Hurt ühines saksa korporatsiooniga Livonia, kuid tihedad sidemed isakoduga ei lasknud tal saksastuda. Programmilise luuletusega «Enne ja nüüd» hakkas Hurt 1860. aastal Perno Postimehe kaastööliseks.

Hurt asus aktiivselt tegelema eesti keele ja rahvaluule uurimisega, pöörates erilist tähelepanu uue kirjaviisi propageerimisele.

Tugevat mõju avaldas Hurdale tutvumine Fr. R. Kreutzwaldiga. 1863. aastal kohtus Hurt Tartusse Õpetatud Eesti Seltsist Aleksandrikooli loomiseks abi otsima tulnud Viljandimaa talumeestega. Hurt haaras plaanist kinni ja võttis korraldamistöö suuresti oma õlgadele.

Kuna baltisakslaste vastuseisu tõttu ei õnnestunud Hurdal kohe saada endale kirikuõpetaja ametit, töötas ta gümnaasiumi koolmeistrina Kuressaares ja pikemalt Tartus. Tema taotlused hakata välja andma uut eestikeelset lehte lükkasid võimud tagasi.

Laiemale avalikkusele sai Hurt tuntuks 1869. aasta esimesel üldlaulupeol peetud programmilise kõnega rahvusliku liikumise ülesannetest. Järgnevatel aastatel tõusis Hurt rahvusliku liikumise etteotsa, juhtides nii Aleksandrikooli liikumist kui 1872. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Seltsi. 1870. aastal kuulus ta nende kilda, kes panid aluse Eesti Üliõpilaste Seltsile.

1872. aastal asus J. Hurt Otepääl tööle kirikuõpetajana. Hurt pööras suurt tähelepanu rahvusliku ideoloogia väljatöötamisele, põhjendades oma kõnedes eesti keele ja rahvuse püsimise vajadust.

Helmes 1870. aastal peetud kõnes püstitas Hurt eestlastele nõude «saada suureks vaimult». Hurt asus organiseerima ka rahvaluule kogumist ning koostas esimese teadusliku ülevaate Eesti ajaloost.

1878. aastal sattus Hurt avalikku vastasseisu rahvusliku liikumise teise liidri Carl Robert Jakobsoniga, kes pürgis Hurda asemel liikumise etteotsa. Samal ajal teravnes Hurda konflikt baltisaksa kirikutegelastega.

Pääsemaks surve alt kodumaal, võttis Hurt 1880. aastal vastu Peterburi eestlaste kutse asuda nende Jaani koguduse õpetajaks.

Ehkki Peterburi oli tollal Tartu järel tähtsuselt teine eesti linn, nõrgendas Hurda lahkumine kodumaalt siiski tema positsiooni rahvuslikus liikumises ning võimaldas Jakobsonil Hurda ja tema toetajad tagaplaanile tõrjuda. 1883. aastal võeti Hurt Aleksandrikooli peakomitee presidendi kohalt maha.

Pettumustest hoolimata ei loobunud Hurt rahvuslikust tegevusest. Venestuse surve alla sattunud Eesti vajas rahvast ühendavat üle-eestilist ettevõtmist. Selleks sai Hurda 1888. aastal algatatud rahvaluule kogumise suurkampaania, milles osalesid tuhanded inimesed.

Hurda töö pani aluse ühele maailma kõige esinduslikumale rahvaluulekogule ning aitas ühtlasi säilitada rahva usku ja eneseväärikust venestuspoliitika raskeimal surveperioodil.

Pingutav töö ei jätnud mõju avaldamata Hurda tervisele.

1906. aasta lõpuks oli küünal lõpuni põlenud. Oktoobris Jamburgis puuduvat kirikuõpetajat asendades tabas Hurta haigushoog, mis tundus taanduvat, kuid siis uuesti tagasi tuli.

13. detsembril 1906 tõusis Hurdal järsult palavik ning haige olukord hakkas kiiresti halvenema.

Hurta ravinud Heinrich Koppeli kirjelduse kohaselt ei olnud haige eest «ka enne salatud, et tema haigus õige kardetav on ja südamenõrkuse puhul kõik juhtumised võimalikud on, kuid ta ei tahtnud seda ikka täiel mõõdul uskuda, kuueaastase poisikesena oli ta viimast korda haige olnud, soojatõbes nimelt».

Arst ütleb veel ka, et «pääasi, tema mõtted olivad järjest oma vanavara juures, kuidas tohtis tema surra, kes teeb vanavara kallal tööd edasi! Nüüd oli jõud juba nii raugenud, et ta ka ise on arvanud, et paranemise lootust enam ei ole ja oma viimaste soovide üle oma abikaasa ja lastega rääkima hakanud».

Haigusloost ilmneb, et «öösel 31. vastu jälle külmavärinad, suur nõrkus, 31. kell pool 12 lõuna ajal olivad silmad igavesele unele langenud».

Lahkamisel selgus ka surma põhjus – lõhkenud pimesool ning sellest tulenenud üldine mürgitus. Heinrich Koppel kirjutab, et tavaliselt tekitab pimesoolepõletik suurt valu, palavikku ja seederikkeid, kõige selle üle ei ole haige kunagi kaevanud.

Aga arsti arvates oli «dr. Hurtil omas elus alati nii palju tööd, et temal tõesti aega ei olnud haige olla. Tema tööhool oli suur, töötegemine sünnitas temale niisugust lõbu, et vähemad vead, mis teisi ehk oleks kangesti hädaldama ajanud, temast tähelepanemata jäeti».

Selles oli dr Koppelil tõepoolest õigus. Hurt oli töömees, kes põletas end hoolimatult lõpuni. Oleks tunnustus ja toetus tema elutööle saabunud varem, poleks vajadus end nii mitmel rindel lõhki kiskuda vahest nii suur olnud.

Nüüd polnud aga teha midagi. 4. jaanuaril 1907 jõudis rong Hurda puusärgi ja omastega Tartu vaksalisse. Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed võtsid oma vilistlase ja asutaja puusärgi vagunist ja kandsid Vanemuise uude seltsi- ja teatrimajja, mille Hurt oli pool aastat tagasi ise sisse õnnistanud. Tohutu rahvahulga saatel viidi Hurda põrm seejärel Maarja kalmistule, kus ta viimsesse puhkepaika sängitati.

Hurt oli küll surnud, tema töö ja aated elasid aga edasi. Ning elavad siiamaani.

75. SOOLO
Karge vestluse vägi: Riho Sibul (+ Robert Jürjendal)
BERK VAHER - Muusika 2002, 10

Vähemalt viimased viisteist aastat eesti muusikas süvendavad kiusatust kõnelda Riho Sibulast väga suurte sõnadega. Ent suured sõnad põhjustavad Sibulas silmanähtavat ebamugavustunnet; kui ta ka ise endale olulisest ja väärtuslikust rääkides nendele satub, põrkub ta neist kohe eemale.
Valik rokistaariahvatluste ja moest sõltumatu "puhta muusika" vahel on kord tehtud ning ta on sellele kindlaks jäänud - osaledes kitarristi ja lauljana mitmetes erikõlalistes projektides, kuid ikka oma isikupärasel, karuselt ilutaotleval moel. Sibula pühendumus aitab neil projektidel stiiliüleseiks saada - pole süvat, etnot ega levit, on laulud, on muusika.
Põliskultuuride loodussuhet uuriv visionäär David Abram vestab oma raamatus "The Spell of the Sensuous", kuis ta kord Bali saarel sattus iidsesse koobaskambrisse vihmavarju, kus teda kütkestas ämbliku filigraanne võrgupunumine koopasuule, padusaju ja samblase vaikuse piirile; võrguga põimus aga peagi ka teise ämbliku oma…
See pilt kangastus mulle 21. augusti õhtul, Riho Sibula ja Robert Jürjendali ühisel kitarrikontserdil Niguliste kiriku tornis. Samal õhtul sündis ka alljärgnev intervjuu Rihoga - kaasates Robert Jürjendali rõhutama kokkupuutepunkte ja kaugenedes mõnedesse loodetaval ühisalbumil kajada võivatesse ajahelidesse.

Sibul & Jürjendal
Riho Sibul: mänginud Erkki-Sven Tüüri ansamblis In Spe, samuti ansamblites Kaseke ja VSP Projekt, seejärel Ultima Thules; viimasel ajal teeb pigem intensiivset kui ekstensiivset muusikat.
Robert Jürjendal: osalenud mitmetes kitarrieksperimentalist Robert Frippi õpikodades, tegutseb eklektilises Weekend Guitar Trios, avastades kitarri ja elektroonika suhtlusvõimalusi.
Koos on Sibul ja Jürjendal mänginud varemgi, kuid tundub, et just Riho albumil "Poeet külmetab klaasmäel" leiduvast ühispalast "Üksteist" on tänaseks arenenud tihedam koostöö, mis läbi mitme improvisatoorse kontserdi on viimas ühisplaadini.

Kas tänasel kontserdil tuli säält pilli seest välja ka midagi, mis teid ennastki üllatas? Ja kui tähtis see üllatus teile on?
RS: On muidugi, sest see suhe on nii, et kuidas sina pillile, nii pill sinule. See on võib-olla natuke napakalt öeldud… Aga ma arvan, et oli päris ilus kontsert. Robiga on väga lihtne, kerge, helge koos musitseerida, koos improviseerida.
RJ: Mina kasutan selle pärast elektroonikat, et ta käitub iga kord isemoodi. On mingi lisaväärtus, mida ette ei tea, ja see on huvitav.
RS: Nii on tegelikult ka elektrikitarriga ja hea lampvõimendusega, mis nagu elaks oma elu. Ta võib teinekord sind täiesti arusaamatult üllatada. Pill ise samuti.
RJ: See on metafüüsiline maailm, mida polegi päriselt võimalik kirjeldada…
Kas kitarriheli elektrooniline moduleerimine on puhtalt Robi poolt teie koosmängu toodud või oled sa, Riho, ise ka hakanud selles suunas liikuma?
RS: Mul ei ole endal lihtsalt vastavaid riistapuid; kui ma olen stuudios nii teinud, siis on iseasi. Aga ma arvan, et kui me mõlemad väga helisid sünteesiksime, poleks tulemus nii hea. Meie muusika on praegu päris tasakaalus.
RJ: Ega selles koosmängus õieti elektroonikat olegi, see on nii sekundaarne. Laval on palju "träni" ja juhtmeid küll, aga ma ei pea seda alati vajalikuks kasutada. Weekendis on samamoodi. Aastaid tagasi tundus kõik see nii uus ja me võtsime sellest maksimumi välja, vaatamata sellele, kas oli vaja või ei olnud. Meil oli hiljuti väike loominguline laager ja oma rõõmuks nägin, et kõik mõtlevad ühtemoodi: kasutada elektroonikat vastavalt vajadusele nagu mingit head maitseainet. Selline suhtumine on tegelikult ainuvõimalik.
Milline teie ühisplaat tuleb? Midagi samalaadset Niguliste tornis toimunuga?
RS: Ei tea. Väga tore oleks kõik need kontserdid täiesti ehedalt ja kvaliteetselt üles lindistada, sest selle hilisema protsessi juures… Kõik on kordumatu, ja mõnes hetkes on lihtsalt midagi enamat kui teises.
Kas kuulajad on hakanud sellega kaasa tulema, mängu aduma? Kohati ei julge inimesed plaksutadagi, mõeldes: ei tea, kas lugu sai nüüd läbi või mitte?
RJ: Ega ei peagi ju olema mingit ühtset kontserdiformaati. Mängisime hiljuti Nissi kirikus ja seal tekkis säärane sakraalne õhkkond, et tavaline plaksutamine oleks olukorra totraks muutnud. Ja täna Nigulistes oli kohati samamoodi.
RS: Me loome õhkkonna, plaksutamine võib selle ka lõhkuda. Kuigi tegelikult on meil ka väga konkreetseid lugusid…
RJ:… mille sees me muidugi ka improviseerime.
Kas mõni lugu on esinemise käigus hoopis teiseks muutunud?
RJ: Kui see muutus on positiivne, siis see on parim - me ei tee mingit surnud asja.
RS: Mulle meeldis täna "Kuulaps" kõige rohkem.

"Kuulaps"
1986. aastal Tartu Levimuusikapäevadel VSP Projektiga esitatud ja tavaroki ees oma karge iluga peapreemia võitnud lüüriline instrumentaal on nii mõnelgi hilisemal küsitlusel valitud Eesti kõigi aegade üheks paremaks muusikapalaks.

Nii kenasti kui "Kuulaps" alati ka ei kõla, tuleb mul ikka kerge hirm pääle, et ega see "Kuulaps" ole nüüd lootusetult suureks saanud? Aga tänasel kontserdil selgus jällegi, et see laps on sääl loos alles ega ole mingiks massiivseks kultuurimonumendiks muutunud. Püüad sa ise teadlikult vältida kultuurimonumendiks või hää maitse sümboliks või staatusesümboliks muutumist?
RS: Ma ei ole seda eriti palju mänginud. Tal on oht muutuda läägeks, lamedaks. Ent tänane variant oli päris karge - mida ta peakski olema. See ei pruugi alati õnnestuda; see on säärane noatera peal käimine nagu meie improvisatsioon tihtipeale. Sageli ei tea, kuhu välja jõuad.

Kitarr
"Mind on elu aeg huvitanud nn nihestajad, kes kitarri piire on märkimisväärselt avardanud."
"Mind huvitab tõesti see, kui profid meelega kultuurimaja bändi tasemel mängivad, lööke nihestavad. Kuid sa ei saa tulla metsast ja mängida kolme geniaalset nooti."
"Professionaalsus ei pea tingimata tähendama igavust."
"Ma ei arva, et 45-aastasena oleks naeruväärne kitarriga laval olla."
(Riho Sibula intervjuust Mihkel Rauale, Areen 21. 09. 2000.)

Riho, sa olid üksvahe raadios saatejuht, näiteks tosinkond aastat tagasi oli sul tolleaegse Rockraadio raames oma saade "Kitarsis". Tunned sa, et midagi jäi neis saadetes ütlemata, mängimata või käsitlemata?
Kindlasti, sest isegi minu tagasihoidlikust muusikakogust oleks võinud veel mitmeid huvitavaid asju leida. Vahepealse kaheteistkümne aasta jooksul on needsamadki mehed, kes mulle tookord väga aktuaalsed olid, tohutult palju huvitavat muusikat teinud - kas või Bill Frisell, kelle ma enda jaoks kaheksakümnendate keskel avastasin ja keda oma saadetes palju mängisin, on teinud niivõrd palju kummalisi pöördeid ja käike, jõudes kuskile padukantrisse, mis esmapilgul võib tunduda ju täiesti veider.
Kuidas su enda suhe kitarriga selle aja jooksul muutunud on?
Kindlasti on. Pikka aega tegelesin Ultima Thulega, siis ma rohkem häälitsesin. Sellelaadses muusikas, bluusil põhinevas rokis, oli Slavka Kobrin palju veenvam. Ma ei püüdnudki seal esimest numbrit mängida, me toetasime üksteist piisavalt hästi ja ma ei tundnud end puudutatuna, et olen kitarrimängijana tagaplaanil.
Ma arvan, et mul on praegu parem toon kui siis, ma ei ole nii "väle" nagu VSP Projektis. Kitarri võib mängida lõpmata erinevalt.
Aja jooksul olen ma palju rohkem hakanud aru saama Jimi Hendrixist, tema tähtsus on minu jaoks kasvanud. Suhe instrumenti või muusikasse või Loojasse või ükskõik kui suuresõnalised me ka ei oleks - tema avastas selle elektrikitarril uuesti. Hendrix on tõeline ime - kuidas seda ikka seletada.
Mis bluusi puutub - väga laia lauaga üldistaja võiks pakkuda, et bluus on läbiv soon või ümbritsev ruum kõigele, mida sa teed?
No ei ole. Tunnetuslikus mõttes - kõik on bluus? Muidugi ei ole; on selge, et King Crimson ei ole bluus - kaugel sellest. Ja ometi on see läbi aegade olnud mulle üks olulisemaid bände.
Kitarriga ristteel ei ole käinud?
Ei ole.

Ultima Thule
1980. aastate lõpul oli Ultima Thule vaieldamatult Eesti rokkbänd number 1, "rahvusliku roki lipulaev"; 1989. aasta lõpul alanud Kanada turneele pandi siinses pressis suuri lootusi - kas Eesti bänd lööb nüüd ka maailmas läbi? Ent naastes polnud UT enam endine, hoog oli tublisti raugenud, muusikute sihid olid muutunud. Ning kui äsja ilmus UT kolmeplaadiline kogumik, siis nii mõnigi kriitik võttis selle üsna tõredalt vastu.

Millest selline suhtumise muutus UTsse?
Me ei ole ju mitte midagi teinud alates umbes 1992. aastast. Kogumiku oleksin mina teisiti komplekteerinud, sinna läks palju mõttetut täitematerjali. Teistpidi, ega mina ole ainukesena Ultima Thule, ja nii kommenteerida on minust rumal.
Suhtumise muutus? Rokkbänd number 1? See oli selline naiivne aeg ja ka meie tegime katse minna kuskile mujale. Meil oli kahe ja poole kuine turnee Kanadas… Aga selleks, et seal midagi teha, oleks pidanud sinna jääma. Kaks meest otsustasid, et nemad jäävad, mina ja Raul Vaigla tulime tagasi. Ma käisin veel kolm korda seal stuudios laulmas, aga ei saa Eesti ja Kanada vahet pendeldada. Meie tagasitulekul oli muidugi igasuguseid sentimentaalseid põhjusi, aga ma ei kahetse seda. Võib-olla see ei ole nii oluline, et kuskil Kanadas läbi lüüa.
Mida see läbilöök üldse tähendab? See meenutab mulle omaaegset Soome pressi, mis aina korrutas, et nüüd lõpuks on üks Soome bänd läbi löönud - ja ikka selgus mõne aja pärast, et päris ei olnud. Kellele sa lõpuks tähtis oled, kelle ja mille jaoks sa muusikat teed, mis on sinu motivatsioon, kes sa oled? See lõputu lalin, et nüüd on meil lõpuks jalg ukse vahel ja me oleme maailmas, on minu meelest tobe. Kui sa suudad siingi kellelegi oluline olla, siis see on ju täpselt sama tähtis või veel tähtsamgi.
Kui koormav selline pressimull muusikule on?
Ma ei mäletagi päris täpselt, kui koormav see meile oli. Oli nagu enesestmõistetav, et meil läks hästi, ja me olime ise ka sellised arrogantsed nolgid… Vähemalt meid peeti Torontos arrogantseteks nolkideks - "te olite Much Musicus 15 minutit ja Now Magazine'i esikaanel!" Siin oled iga päev mingi lehe esikaanel või televisioonis - mis see siis ära ei ole! See tundub ilmselge asjana, ei midagi üleloomulikku. Tagantjärele saatis keegi meile mõned Now Magazine'i numbrid, kus peale meie olid esikaanel Jack Nicholson, Madonna ja ma ei tea, kes veel… Lou Reed ja Neil Young. Ja siis?
Igatsed sa vanu suuri rokifestivale taga - mitte isegi, et sa ise neil esineksid, aga kas selliseid festivale oleks vaja?
Ei igatse ma midagi, aga muusikaelu võiks Eestis ju mitmekesisem olla. Siin ei ole seda paljusust, mis selle maailma huvitavaks teeb. Meil on pendel enamasti ühes seinas kinni.
Kes seda pendlit sääl seinas kinni hoiab?
Ma ei tea. Võib-olla ma läksin selle pendli-jutuga liiale. Aeg-ajalt lihtsalt tundub nii. Kohati mulle näib, et kadaklus ei kao ega sure - ka vaimukadaklus! Eks seda paljusust meil siiski mingil määral on ka - on ju No Big Silence, Dallas ja Dreamphish ja Claire's Birthday…

Sattumisi
Viimase aasta-paari jooksul on Riho Sibul muu hulgas osalenud mõtliku kitarri- ja kandlemuusikakvarteti Agan-Sooäär-Karras-Kann muundumises Eesti Keelteks (koos Jaak Johansoniga) ja selle tänavusel tunnustatud albumil "Sabaga täht"; esitanud koos jõudsalt arenenud Estonian Dream Big Bandiga oma lemmiklaule (Nick Drake'i, John Martyni, Van Morrisoni jt sulest); laulnud NYYD Ensemble'i saatel suurlinna tänavakerjuse palvelaulul põhinevat Gavin Bryarsi nüüdismuusikateost "Jesus' Blood Never Failed Me Yet" ja mänginud koos DJ ja trummar Raul Saaremetsaga klubiüritustel bossanoovasid.

Jaak Johanson ütles, et tema roll Eesti Keeltes on "hoida mitteprofessionaalset taset". Mis sinu roll sääl on?
Ma ei tea, olen lihtsalt üks seltskonnast, kes otsustas seda laadi muusikat mängida. Sa küsisid enne, kas minu suhe kitarri on muutunud; viimase seitsme aasta jooksul olen ma kindlasti akustilist kitarri rohkem mänginud kui elektrikitarri. Aga ma olen rokkmuusikast pärit, kuigi see, mida ma olen teinud või teen, on niivõrd eripalgeline.
Kui kergesti sünnib koostöö EDBBga? Su esitatud laulud on ju üsnagi vaiksed ja samas peab bigbänd loomuldasa üsna valjusti mängima. Kas sääl tekib mingi konflikt või loov pinge?
Ei noh, bigbänd ei pea valjusti mängima, muusika on ju dünaamiline… See idee tuli Ain Aganal ja me rääkisime Raul Söödiga, kes oli nõus arranžeerima laule, mis mulle on mingitel aegadel korda läinud ja mida sobiks ka bigbändiga teha, ja nii see läkski. Üks asi on see, et need laulud on vaiksed; teine asi, et minu vokaalsed võimed ei ole just… ma ei saa ennast mingiks suurepäraseks lauljaks pidada. Aga enamasti on probleemiks lihtsalt küündimatu helirežissööritöö.
Rauli sätted olid üsna keerulised ja bigbänd võttis need üsna valulikult vastu, sest see pole klassikalises mõttes bigbändimuusika, see ei ole sving…
Neid laule on raske laulda - jaa, nad on vaiksed ja vaikselt laulda on väga raske. Näiteks Nick Drake'i laulud eeldavad väga diskreetset saadet ja kui bänd ikkagi tõesti lajatab sulle, siis selleks, et olukorrast välja tulla, püüad sa ennast sellele vastandada, rõhutada veel rohkem toda sissepoole pööratust, mis Drake'is on; see muidugi ei pruugi alati välja tulla.
Gavin Bryarsi "Jesus' Bloodis" kordad sa pikalt üht fraasi ning pillid tulevad järk-järgult pääle ja lähevad samamoodi maha. Mis tunne selle esitamise ajal on, mis toimub, kuidas on seda esitada?
Ma ei oskagi öelda, sest kui esitad, siis ei mõtle selle peale, et mis tunne mul parajasti on… "Jesus' Blood" on selline väga mõjuv ja korduse peale loodud transsiminek. Kui sa tehnilist poolt mõtled, siis loomulikult näitab dirigent mulle, millal ma sisse tulen ja millal ära lähen…
Seda ühte fraasi korrutada, nii et sa ei oleks võlts - see on muidugi raske. Ma püüdsin vältida paatost; Tom Waits läheb lõpuks väga paatoslikuks ja mina püüdsin seda hästi kargelt esitada. Mõnele meeldis see, kuidas ma seda tegin, ja mõnele ei meeldinud… Et nii hillitsetud, tahaks ikka sellist võimsat tunnet. Aga kui sa laulad sellist teksti, siis see on alandlikkus Looja ees ja sellesama kerjuse suhtes; sinu roll ei tohi ka tema suhtes üleolev olla.
Mis sind bossanoovade juures võlub?
Bossanoova on samuti üks kõige õrnemaid asju, noateral kõndimine. Nii kerge on lasta sellel muutuda niisuguseks… "restoraniks". Kõigis restoranides, vähemalt minu noorusajal, mängiti esimesel pooltunnil bossanoovat. Kui sa praegu mõnele muusikule ütled, et teeks bossanoovasid, siis teeb ta niisuguse näo (teeb tülpinud, raugelt põlgliku grimassi). Tegelikult on see ju imeline muusika… Ma olen siin sadu kordi rääkinud kargusest ja puhtusest, nii et kisub juba õõnsaks, aga ma sooviksin, et see, mida mina teen, just nii välja näeks. Ilma liigsete rasvaste punaste joonteta ja liigse paatoseta.
Kas see erinevate stiilide sulam, mis bossanoovas on, tundub sulle ka kuidagi omane?
Muidugi. Ma ei saa salata, et bossanoova buumis meeldis mulle väga Arto Lindsay.
Lindsay - ja ka Vinicius Cantuaria - on öelnud, et tänapäevases Brasiilias on niivõrd uus kultuur, et selle jaoks on veel kõik teed ja võimalused avatud. Kas sa Eestis tunned sedasama - on see sedavõrd uus kultuur, et võib julgelt võtta asju siit ja säält ning midagi siin ja praegu ise kokku panna? Olemata igaveseks mõistetud mingis kindlas suunas kulgema?
Et kas Eesti on selline? Ta ju võiks olla. Aga luuletaja ütleb, et me oleme väga vana rahvas, kel muistne tarkus suus.
Kas ta ei ole? Ja kui ta ei ole, siis miks - mis meid sellest lahutab?
Ma ei tea… mulle tundub, et… Võib-olla on tegemist minu lubjastumisega, aga praegu on kõik nii, et oluline on näida, mitte olla. Ühtpidi on sihukest rääsunud rasvahaisu ja teistpidi uuskadaklust. Tegelikult ma ei tahaks mingeid hoiakuid võtta, aga säärane hedonistlik Londoni mängimine… Ma mäletan, kui Raul Saaremets kutsus mind Von Krahli teatrisse "Mutant Discole". Mind ei ole nii väga kerge endast välja viia, aga… need lõputud pilgud, kui ma sinna sisenesin: mida tema siin teeb? Kust see nüüd äkki siia tuli? Sa tajud ju selle kohe ära. Ja see oli niivõrd naljakas… Ma rääkisin seda Saaremetsale, ta ütles, et ta ei usu seda ja et kindlasti on see vastupidi ja... Ma ei saanudki aru, mis see vastupidi on.

"Poeet külmetab klaasmäel"
2000. aastal ilmus Riho Sibula esimene sooloplaat, millel ta esitab luuletusi Joel Sanga, Indrek Hirve jt sulest. Samas kõlab albumil mitmeid instrumentaalpalu - säälhulgas "Üksteist" koos Robert Jürjendaliga; päälkiri märgib ilmsesti nii loo kestust minutites kui kitarristide vastastikust ärgitamist. Album võitis mitu Eesti muusikaauhinda, tõendades, et ka siiras, karge ja meisterlik "levimuusika" võib siinmail veel suurt avalikku tunnustust leida.

RJ: Seal on üks lugu, meie ühine "Üksteist"; mulle tohutult meeldib see lugu ja tunne, mis seda mängides tekkis. Paljud kerivad selle loo juures plaati edasi, kui nad on end hoopis millelegi muule häälestanud - nad ei võta seda vastu. See on proovikivi - kui sa kuulad, siis kas sa usaldad seda, mida nad teevad? Või hakkad kuulama konkreetseid viise ja harmooniaid, nii-öelda "lugu". Ja kui kohe alguses leitakse, et "lugu" ei ole, siis keritakse edasi. See plaat ei ole mingi "Best of…", kus kõik lood on erinevad, see on üks tervik. Ja need inimesed, kes edasi kerivad, kaotavad väga palju.
Tuli see plaat iseenesest ruttu - sellel on mingi vahetu laivi aura, nagu oleks kõik kuidagi äkki just sellisena juhtunud?
RS: Ei, päris nii ka ei olnud… me mängisime pikka aega ja materjali sai lõppkokkuvõttes palju. Lõpliku valiku tegi Joel Sang. Palju jäi välja ja palju lõpetamata.
Mis neist väljajäänud asjadest saab?
RS: "Kogutud kodutud"? Ei tea.
On sul veel seda varjatud ajalugu, avaldamata salvestusi?
RS: Ei ole eriti. Pajukese-nimelise ansambli omi on - Robert Jürjendal, Arvo Urb, Alari Piispea ja mina.

… ja veel kord üllatusest
RJ: Üllatus on mängus ikka väga oluline, ilma selleta on asi untsus. Taivo Niitvägil on ütlemine "Mercedes Benz". See tähendab, täpselt selline, perfektne asi, ei mingeid "muid" assotsiatsioone.
RS: Nagu Ameerika lääneranniku džässrokk… kindlasti on ka seda kellelegi vaja. Aga Saksamaal öeldakse Mercedes Benzi kohta: kindel kvaliteet ja halb maitse. Või - kindel kvaliteet nagu halb maitse?
RJ: Kuulajateadlikkus on tähtis: atonaalses muusikas kõlavad mõnele lihtsalt "valed noodid". See on lastetoa ja koolitoa probleem, inimesed ei tea teeviida tähendust ja "eksivad ära".
Mis on saanud soovist New Yorgi downtown'i stiilis müramuusikat teha?
RS: Isekeskis oleme vahel teinud, Ultima Thule kontsertide lõpul näiteks, mõned kontserdid on viimaks nii nihestatud, täiesti kuhugi sinna ära... Päris pädevaks ma end selles ei pea ja ainult estetiseeritud müra on ka eilne päev. Aga vahel on seda teha täielik nauding. Ja mul on siiamaani meeles Peter Brötzmanni kunagine kontsert Pärnus - täiesti müstiline!
RJ: See on säärane transieelne värk, see võib ka ohtlik olla.

Vägi, leiavad nad taas ühise sõna.